Globaalses mastaabis toimuval üleminekul tööstusühiskonnast teadmusühiskonda on kesksed õppimine, loovus ja innovatsioon. Selline arusaam on 21. sajandi algul omaks võetud maailmaorganisatsioonides (OECD, UNESCO, Maailmapank) ja ELi tulevikukavades, selline arusaam on kooskõlas ka Eesti arengukavadega, sh „Eesti elukestva õppe strateegiaga“. Käesoleva kirjutise ajendiks oli vajadus esitada kokkuvõtlik ülevaade kaasaegsetest seisukohtadest õppimise kohta nimetatud strateegia tarvis. OECD/CERI publikatsioonid on allikaks valitud seepärast, et need on orienteeritud poliitikate kujundamisele nagu ka Eesti haridusstrateegia.
Kaasajal on õppimise eesmärgiks tingimuste loomine adaptiivse asjatundlikkuse kujunemiseks, mis vastandub rutiinsele ehk standardsele asjatundlikkusele. Adaptiivne ehk loov asjatundlikkus eeldab võtmepädevuste valdamist ühelt poolt, teisalt aga nende pidevat avardamist ja süvendamist. See tähendab uute teadmiste loomist, pidevat uurimist, lakkamatut proovimist ja katsetamist, uute lahenduste leiutamist, ebaõnnestunud lahenduste kõrvalejätmist, „nutikate“ õpikeskkondade kujundamist, mis suurendavad isikute, organisatsioonide, kogu ühiskonna õppimise tahet, oskusi ja tulemuslikkust ning ergutavad õppimise kui erilise inimtegevuse innovatsiooni. See lähenemine ühendab sünergeetiliseks tervikuks iseenesliku, „kogemata“ õppimise argielus, õppimise formaal- ja mitteformaalhariduses, sh töökeskkonnas. Selline õppimiskäsitus läheb kaugemale üksikisikust, analüüsides ja mõtestades õppimist perekonnas ja sõpruskonnas, koolis ja laiemates sotsiaalvõrgustikes, peab oluliseks õpimotivatsiooni ja õppimisega kaasnevaid emotsioone ning tunneb huvi selle vastu, kuidas inimesed ise mõtestavad oma õppimist: milliseid mõisteid või metafoore nad oma õppimist kirjeldades kasutavad, kuidas nad õpivad kujundama õpikeskkondi iseenda ja teiste heaolu, produktiivsuse ja innovaatilisuse suurendamiseks.
Õpikeskkonda mõistetakseõppimise ökosüsteemina, mis hõlmab nii õppimist kui tegevust/protsessi ja ka kui õpitulemusi. Õpikeskkonnal on pedagoogiline tuum, mille koostisosad on: 1) õppijad, 2) õpetajad/õppimisprofessionaalid, 3) sisu, 4) ressursid (materiaalsed, sh digimaterjalid, rahalised, aeg, kompetentsid jm). Need koostisosad sõlmib omavahel kokkuja kujundab tervikuks organisatsiooniline dünaamika(juhtimine, väärtused, visioon ja eesmärgid, suhted, organisatsiooni kliima, õpetajate ja/või õppijate rühmade moodustamine (näiteks: kas õpetamine meeskonnana; kas õpetamine klassiti või on koos eri vanuses rühmad; kas erivajadustega inimesed õpivad koos „tavaliste“ õppijatega; virtuaalõpe, selle osakaal; kas hindamine on eesmärkide ja õppimise teenistuses; kuidas on rütmistatud õppeaeg jpm).
Kvaliteetset õppimist soodustavaid innovaatilisi õpikeskkondi iseloomustab:
- õpikeskkonna fookuses on õppijad, ergutatakse õppijate aktiivset süvenemist õppimisse, toetatakse nende identiteeti õppijana, selleks et luua eeldused ennastjuhtivate õppijate kujunemiseks, kes on võimelised oma õppimist seirama, hindama, täiustama ja vastavalt reguleerima oma motivatsiooni ja emotsioone;
- õpikeskkonnad rajanevad arusaamal, et õppimine on olemuslikult sotsiaalne, mistõttu peetakse esmatähtsaks hästi organiseeritud koostöist õppimist;
- vastandina pindmisele õppimisele (surface learning) ollakse orienteeritud intellektuaalselt nõudlikule süvaõppimisele (deep learning):verbaalsete, visuaalsete jt tekstide mõistmisele, nähtuste kontseptualiseerimisele, mõistetevaheliste seoste loomisele jms;
- õpikeskkonnas tegutsevad õpetajad/õppimisprofessionaalid on ülimalt tähelepanelikud õppijate motivatsiooni suhtes ja mõistavad emotsioonide võtmerolli õppimise edukuses;
- õpikeskkondades ollakse häälestatud õppijate individuaalsete eripärade, kaasa arvatud nende varasem teadmine, arvestamisele; disainitakse selliseid õppekavu/õppeprogramme, mis nõuavad igaühelt tõsist pingutust, kuid ei esita üle jõu käivaid nõudmisi;
- hindamine toimub parema õppimise nimel, hindamise aluseks on selged ootused, kasutatakse hindamisstrateegiaid, mis on nende ootustega kooskõlas, tagasisides asetatakse rõhk õppimise edendamisele, silmas pidades seda, et mida vähem rahuldutakse kitsalt mõistetud õpitulemustega, seda keerulisemaks osutub hindamine;
- õpikeskkondade kõiki komponente (suhteid õppijatega ja koostööpartneritega, õppimise iseloomu jm) võib muuta nii heas kui halvas suunas tehnoloogia, mistõttu on äärmiselt oluline, et tehnoloogia kasutamine toimub õppimise, mitte aga tehnoloogia enda huvides;
- õpikeskkonnad, püüdes vältida eneseisolatsiooni, väljuvad etteantud institutsioonilistest ja organisatsioonilistest raamidest, ületades nende piire; tekivad õpikeskkondade võrgustikud (sh rahvusvahelised), samuti hübriidsed, omavahel „risttolmlevad“, vastastikku üksteist rikastavad ja arendavad õpikeskkonnad, sealhulgas sellised, kus õppimine on lahutamatu tööst või mõnest muust tegevusest.
Innovaatilistele õpikeskkondadele annab võimendusefekti ja muudab innovatsioonid jätkusuutlikuks see, kui mastaapsed, püsivad ja elujõulised on õpikeskkondade võrgustikud ja nende hübriidsed vormid. Samas ei saa ignoreerida seda, et õpikeskkonnad toimivad institutsionaalsesraamistikus (seadused, valitsemisstruktuurid, asutused jne). Seega – oluline on õppimise makro-, meso- ja mikrotasandi omavahelised suhted ja kooskõla. Kriitilise tähendusega on õpikeskkondade ja nende institutsionaalse raamistiku vahekord: halvimal juhul hakkavad need eri tasandi struktuurid üksteise arengut tõkestama või halvama, parimal juhul tekib nendevaheline sünergia. Oluline on innovaatilise õppimise/õpikeskkondade kestlikkus, teisi sõnu: uue õppimiskultuuri kujundamine. Õppimiskultuuri kujunemise eelduseks on parimate lahenduste salvestamine, nende analüüsimine, katsetamine, avatus edasiarendustele ja levitamine. Õpivara alusel tuleb luua avalik õpivaramu, mis on kättesaadav kõigile ja kust vajalik on kergelt ülesleitav.
Õppimise juhtimine/eestvedamine (leadership)tähendab õppimise sihtide seadmist ja vastutuse võtmist õppimise toimumise eest. Selleks peavad juhtimise keskmesolema 21. sajandi õpikäsituse võtmevaldkonnad: innovatiivsed õpikeskkonnad, rikkalikud ja nõudlikud õpetamisrepertuaarid, kõigi inimeste õppimine, ümberõppimine, mitteõppimine.
Õppimise juhtimise/eestvedamise eeldusteks on:
- juhtide loovus ja kartmatus: julgus võtta riske, sest kõne all on praktikate, struktuuride ja kultuuride süvamuutused;
- 21. sajandi professionalismi mudelid ja nende praktiseerimine: kõigi, sh õppimise juhtide endi professionaalne õppimine, uurimine, enesehindamine;
- sotsiaalsus ja sidustatus: kriitilise tähendusega on osalus horisontaalsetes professionaalsetes võrgustikes ja kogukondades (ja mitte niivõrd administratiivsetes struktuurides);
- õpikeskkondadekomplekssus,mitteformaalsete partnerite kaasatus: mida innovatiivsemad on õpikeskkonnad, seda keerulisemad, seda komplekssemad need on, seda rohkem on neisse lülitunud mitteformaalseid partnereid – kogukondi ja professionaale teistest valdkondadest, mis kõik seab juhtimise ette järjest keerukamaid pedagoogilisi ja organisatsioonilisi ülesandeid;
- juhtimise mitmetasandilisus: algtõuge õppimise parandamiseks võib tulla ükskõik mis juhtimistasandilt, nii formaalhariduse kui mitteformaalhariduse valdkonnast, oluline on erinevate juhtimistasandite kooskõla üksteisega;
- süsteemi tasandi juhtimise vajalikkus: süsteemi tasandil tuleb luua vajalik ruum innovatsioonideks, uuenduste algimpulss võib tulla ka mikrotasandilt; võtmetähendusega on tingimuste loomine professionaalseks õppimiseks, valitsemine (governance) ja aruandlussüsteemide toimimine peab olema samasuunaline innovaatiliste ja väestavate õpikeskkondadega, mitte tegutsema neile vastu.
Innovatsioon toob õppimisse dünaamika. Innovatsioon parandab õpitulemusi, suurendab õppimise võrdõiguslikkust ja produktiivsust, vähendab asjatuid kulutusi ja võimaldab kohaneda sotsiaalsetele vajadustele. Innovatsioonile on tõkkeks haridussüsteemi konservatiivsus, regulatsioonide ja reeglite täht-täheline järgimine, jäigad organisatsioonilised struktuurid ja asjaolu, et innovatsiooni tulemusi ei ole võimalik tõsikindlalt ette näha, mistõttu on uuendustele raske toetajaid leida.
Innovatsiooni „pumpadeks“ on ennekõike:
- teadus- ja uurimistegevus, teadmiste kasv;
- teadmiste jagamine ja agentide võrgustumine;
- struktuuride ümberorganiseerimine moodulite põhimõttel;
- tehnoloogiline areng.
Tulemuslikuks innovatsiooniks on vajalik, et avalik võim tegutseks innovatsiooniprotsesside valitsemisel ühtsena ja et innovatsiooni käsitataks kompleksse ning mittelineaarse protsessina, milles on keskne roll järgmistel võtmeteguritel:
- usaldus: eduka õppimise üks võtmetegureid 21. sajandil, toetab innovatsiooni, sest soodustab riskijulgust, vähendab vastuseisu uuendustele ja pingeid aruandluskohustuse ja uuendusmeelsuse vahel, usaldust on vaja hariduse valitsemise vastu, koolide ja õpetajate vastu, usaldust on vaja pedagoogilistes suhetes, inimeste omavahelistes suhetes;
- professionaalsus:hariduse ja haridussüsteemide innovatsiooni kõige olulisem tingimus, eeldab õpetaja kõrget sotsiaalset staatust ja seda, et teda ei peetaks mitte niivõrd riigiametnikuks, vaid autonoomseks professionaaliks, kelle spetsialiteet on õppimine ja õpetamine; vajalik on tervikliku teadmistekorpuse olemasolu, teaduse, praktika ja poliitika omavaheline seostamine, õpetaja vastutus oma teadmiste kaasajastamise eest ja osalus pedagoogilistes innovatsioonides, õpetaja-uurija ja õpetaja-haridusuuendaja mudelite kasutuselevõtmine;
- aruandlus: innovatsiooni seisukohalt on oluline, kuidas toimib aruandlus, paradoksaalselt tekitab hariduse detsentraliseerimine enamasti vajaduse tugevdada aruandlust; kuulekust kultiveerivad aruandlussüsteemid vähendavad riskijulgust ja innovatsioonivõimekust, professionaalne aruandlus kolleegidele või kogukonnale (lapsevanemad, õpilased, tööandjad, riigivõim jm) või aruandlus selle kohta, kuidas on täidetud õigusakte ja mil määral on suudetud saavutada nõutavaid õpitulemusi, võivad mõningail juhtudel ergutada innovatsiooni, mõnedel juhtudel seda tõkestada; vastuolusid ja pingeid uuenduslikkuse ja aruandluse vahel aitab ületada usaldus;
- juhtimine/eestvedamine:see onmuutuste juhtimise ja reformide elluviimise otsustav tegur, juhid (õpetajad, koolijuhid, administraatorid, lapsevanemad, õpilased, poliitikud) annavad muutustele suuna ja aitavad neid ellu viia järjest keerukamaks muutuvates organisatsioonides ja mõjutavad muutuste kestlikkust, juhtimine peab tagama, et fookuses oleks ikka ja alati õppimine, sealhulgas õppimise enda juhtimine. Oluline on eri juhtimistasandite omavaheline kooskõla. Poliitilised liidrid peaksid saatma ühiskonnale tugevaid signaale innovatsiooni olulisuse kohta ja kujundama kultuuri, kus uuendajad pälviksid tunnustust ja innovatsioon muutuks mis tahes töö loomulikuks osaks.
ALLIKAD (kronoloogilises järjetuses)
- OECD/CERI (2008) Innovating to Learn, Learning to Innovate.
- Lubienski, C. (2009) Do Quasi-Market Foster Innovation in Education?: A Comparative Perspective. OECD Education Working Papers, No.25, OECD Publishing.
- OECD/CERI. (2009) Working out Change. Systemic Innovation in Vocational Education and Training.
- OECD/CERI (2010) The Nature of Learning: Using Research to Inspire Practice.
- OECD/CERI (2011) Innovative Learning Environments (ILE). International Conference on Innovative Learning Environments. Banff, Alberta, Canada. October 10th-12th 2011. http://www.oecd.org/site/eduilebanff/48763755.pdf
- Lucas, B., Claxton, G., Spencer, E. (2013). Progression in Student Creativity in School: First Steps Towards New Forms of Formative Assessments. OECD Education Working Papers, No.86, OECD Publishing.
- OECD/CERI (2013) Educational Research and Innovation: Innovative Learning Environments.
- OECD/CERI (2013). Leadership for 21st Century Learning. Educational Resarch and Innovation. OECD Publishing.
- EDU/CERI/CD (2014). Innovation, Governance and Reform in Education. CERI Conference Background Paper. 3-5 November 2014.Drafted by Lucie Cerna of the CERI Secretariat.