Õpetamise vabalava Narva Vanalinna Riigikoolis

2016. aasta 14. oktoobril külastasid Eesti Haridusfoorumi esindajad Nelly Orissaar, Tiina Erik (kaameraga) ja Viive-Riina Ruus ning Tatjana Ševtšenko Ida-Virumaa Kutsehariduskeskusest, Natalia Samusseva ja Ilona Bondarenko Kiviõli Koolist ja Leena-Rootamm-Valter Tartu Ülikooli Narva kolledžist Narva Vanalinna Riigikoolis 45 minuti kestel (11.00-11.45) muusika- ja ühiskonnaõpetuse, ajaloo ja eesti keele tunde erinevates vanuseastmetes. Nad osalesid aruteludes tundide kohta, kuulasid kooli direktori ülevaadet kooli eesmärkidest, missioonist ja toimetamistest ja õpilaste loovtöö raames koostatud ettekannet kooli uuematest arengutest nii õpetajate kui ka õpilaste pilgu läbi.

Selliste kohtumiste ideestik tugineb arusaamale, et õpetamispraktikad on loovtegevused (vrd kunst) ja õpetamiskultuur saab arenguimpulsi sellest, kui õpetamiskunstid tehakse avalikkusele („õpetamise vaba lava“ läbi näiteks) üldsusele nähtavaks ja kui õpetamiskunsti viljelevate peategelaste – õpetajate ja õpilaste – vahel toimub aktiivne suhtlus, mis ei piirdu ainult ühe kooliga, vaid hõlmab ka avalikku ruumi. Kohtumise Narvas valmistas ette EHF liige, Õpetajate Lehe ajakirjanik Raivo Juurak.

Selliseid „vaba lava“ ideestikule toimuvaid tegevusi on EHF korraldanud veel, sh eelmisel arvamusfestivalil Paide õpetajate avalik keemia- ja matemaatikatund (integreeritud aineõpetus!), mis oli osavõtjate arvukust arvestades küllaltki populaarne.

Narva Riigikoolis oli avalike tundide ajamaht minimaalne (à 20 minutit), millest on kahju, sest õpetamise/õppimise dünaamika täiel määral ei avanenud. Siiski oli tajutav, et:

• Narva Riigikoolis valitsevad õpilaste ja õpetajate vahel usalduslikud, mitteautoritaarsed suhted (seda tõstsid esile nii õpetajad kui ka õpilased);
• õpetajate eneseanalüüsid oma tundide kohta olid ausad ja vajalikul määral enesekriitilised, tehtud vigadest õpitakse (see puudutas näiteks 5. klassi eesti keele tundi, kus rühmatöös kasutatav eestikeelne tekst oli keerukas ja üks kolmest õpilasrühmast ei saanud ülesandega hakkama);
• torkas silma, et koolil on oma väljakujunenud identiteet ja nii õpilased kui õpetajad on selle üle uhked;
• kool on teatavasti keelekümbluskool alates aastast 2000. Meie kõnelus toimus eesti keeles, ka riigieksami annavad õpilased „eesti keel emakeelena“ tasemel. Endise eesti keele õpetajana saan öelda, et, kui mitte tähele panna aktsenti, on suhtlemine eesti keeles vaba, grammatiliselt korrektne ja kasutatav sõnavara küllaltki rikas;
• kool on vägagi teadlik sellest, et tal on auväärne ajalugu ja et koolis on õppinud paljud eesti kultuuritegelased ja ka nüüd on seda külastanud mitmed kõrged riigiametnikud ja kultuuriinimesed.

„Vaba lava“ idee üheks nurgakiviks on õpetamiskunstide väljatoomine ühe kooli raamidest ja selle muutmine avaliku diskursuse osaks. Oli hea, et Narva Riigikooli tunde külastasid inimesed ka väljastpoolt kooli ja et arutelu ei piirdunud ühe kooli „sisekommunikatsiooniga“. See suund nõuab kindlasti edasiarendamist, sest see võimaldab arendada ja kinnistada uusi ja edukaid õpetamisviise kui õpetamis- ja õppimiskultuuri osiseid. Poliitiliselt oleks eriti oluline, et sellised avalikud õpetamispraktikad hõlmaksid nii eesti kui vene emakeelega õpilasi ja nende õpetajaid ja – mis eriti tähtis – kujuneksid nende omavahelise suhtluse platvormiks, nii et aset võiks leida vastastikune rikastamine ja üksteiselt õppimine. Kooli direktori Tatjana Stepanova sõnul on kool võtnud endale kohustuse korraldada Eestis Puškini päevad, samuti ka innovaatiliste pedagoogiliste praktikate levitamise Eestis. Oleks ülimalt oluline, et selles protsessis osaleksid ka eesti õppekeelega koolid, samuti avalikkuse esindajad. Mulle kättesaadavate materjalide alusel saan väita, et kool ise nende ürituste reklaamisega aktiivselt ei tegele. Siinkohal oleks vajalik nii HTM kui ka vabaühenduste, sh EHF huvitatus ja kaasalöömine.

Teksti autor:
Viive-Riina Ruus
Eesti Haridusfoorum