M. Archer ajalooliselt domineerivatest refleksiivsustest
Viive-Riina Ruus
Refleksioon on olnud üks olulisemaid teemasid Ameerika filosoofilise pragmatismi esindajate (James, Peirce ja Dewey) tekstides. Seda peamiselt seoses vajadusega mõtestada kogemust ja praktilist tegevust. Näiteks Dewey (1910) väitel tekib vajadus reflekteerimise järele ambivalentsetes situatsioonides, mis seavad inimese dilemmade ja alternatiivsete lahenduste ette. Sellistes olukordades toimivad inimesed erinevalt: ühed ebakriitiliselt, järelemõtlematult, emotsionaalselt, järgides pimesi oma väljakujunenud harjumusi ja seniseid kogemusi, teised, vastupidi, püüavad, enne kui midagi otsustada ja tegutsema hakata, olukorda kriitiliselt analüüsida ja seda sügavuti mõista. Neist seisukohtadest inspireerituna on käsitletud ka õpetamist ja õppimist kui tegevusi, milles olulist osa etendab refleksioon (näiteks Argyris ja Schön, 1978, Kolb, 1984, Schön, 1991 jt). Siiani on refleksiooni käsitatud kui psühholoogilist nähtust, kui teatavat kontiinumi, mille ühes otsas on tugev refleksiivus/kriitiline mõtlemine, teises otsas vähene refleksiivsus/ebakriitilisus.
Refleksiooni mõtestas ümber inglise sotsioloog Margaret Archer (2012). Tema järgi on refleksioon kui inimese sisekõne, arupidamine iseendaga universaalne, suuremal või vähemal määral omane kõigile inimestele. „Kui need toimingud on olnud edukad, võimaldab see inimesel oma muredega (concerns) toime tulla ja välja kujundada omaenda modus vivendi“ (sealsamas:43 ) ehk siis – kujundada omaend eluviis, elustiil, identiteet. Sisekõne ehk refleksioon ongi see, mis võimaldab inimesel oma muredest teadlikuks saada ja neile lahendusi välja pakkuda. Ükski inimene ei saa oma eluviisi kujundades ignoreerida sotsiaalset ja kultuurilist konteksti, millesse ta on paigutunud. Sõltuvalt kontekstist on inimeste võimalused oma elumuresid lahendada, erinevad – kuni selleni välja, et kogu energia kulub ellujäämisele. Teisalt – inimesed, kes on ühesuguses olukorras, ei pruugi pakkuda oma elumuredele samasugust lahendust, kuid erinevatel ajastutel, erinevates ühiskondades ja kultuurides on inimeste vajadus reflekteerida ja see, kuidas nad seda teevad, erinev.
Erinevalt kõigist senistest refleksiooniteoreetikutest ei arva Archer, et on ainult üks võimalus olla – olgu siis suuremal või vähemal määral – reflektiivne. Arher teeb eristuse nelja võimaliku refeksioonitüübi vahel:
- kommunikatiivne refleksiivsus: enne, kui hakata midagi otsustama ja tegutsema, on vaja, et sisekõne tulemused leiaksid täiendamist ja heakskiitu teiste poolt;
- autonoomne refleksiivsus: sisekõne on eneseküllane, ei vaja heakskiitu ja viib otsejoones tegutsemiseni;
- meta-refleksiivsus: sisekõnes hinnatakse kriitiliselt omaenda eelmisi sisekõnelusi ja ollakse kriitiline tulemusliku tegutsemise suhtes ühiskonnas;
- murdunud/pragunenud (fractured) refleksiivsus, mis ei saa olla eesmärgipärase tegevuse lähtekohaks. (Sealsamas: 13).
Arheri järgi kasutavad kõik inimesed sõltuvalt olukorrast kõiki nelja refleksiivuse moodust. Küsimus on selles, milline neist domineerib. Ootuspäraselt sõltub see isiksuse eripäradest. Huvitavaks muutub asi siis, kui Archer asub põhjendama, miks ja kuidas soosib kontekst – ühiskonna struktuurid (kapitalistlikus ühiskonnas on kesksed struktuurid turg ja riik) ning kultuur – ühe või teise refleksioonitüübi esiletõusu/domineerimist või taandumist. On kolm võimalust: kontekstuaalne 1) järjepidevus (continuity), 2) järjepidevusetus (discontinuity) ja 3) katkestatus (incongruity).
Eelmodernsed ühiskonnad, kus sotsiaalne diferentseerumine oli vähene, oli ka vähe võimalusi alternatiivsete ideede ja mentaliteetide esiletõusuks. Neis ühiskondades moodustasid sotsiaalne ja kultuurieliit üheskoos hegemoonilise, vastastikku teineteisest kasusaava võimugrupi, kelle eesmärgiks oli elanikkonna homogeniseerimine ja ühtse kultuuri taastootmine. See tagas sajanditeks pealikute, imperaatorite, kuningate võimu puutumatuse ja vaimulike, doktorite, literaatide jt poolt levitatavate ideede kaitstuse. Sellise mehhanismi käigusolemise tulemusel oli sotsiaalne ja kultuuriline keskkond samasugune tervete põlvkondade vältel. Igasugune katse olukorda, status quo’d muuta leiab sellistes kooslustes vastuseisu ja saab karistatud. Kahtluse korral, kuidas on õige käituda, keda või mida omaks (või võõraks) pidada, on mõistlik nõu pidada oma lähikondlastega, pälvida neilt oma kavatsuste ja tegude heakskiit. Seda nimetabki Archer kontekstuaalseks järjepidevuseks. Ta toob argumente ja näiteid selle kohta, miks ja kuidas võimu ja ideede selline ajalooline konfiguratsioon soosib kommunikatiivset refleksiivsust.
Moderniseerimise edenedes olukord muutub. Linnastumise, industrialiseerimise ja ühiskonna politiseerimise tulemusel ei eksisteeri enam sellist kogu ühiskonda hõlmavat järjepidevust. Kui külas kestis veel kaua endine kontekstuaalne järjepidevus, siis linnas mitte. Kaob ühiskonna kooskõla: ühed, need, kes organiseeritult pürivad majanduslikule, poliitilisele või kultuurilisele ülemvõimule, peavad oma eesmärke legiteerima vastuseisuga vanale, traditsioonilisele ja rõhutama oma poolehoidu uuele, moodsale, teised on sunnitud asuma kaitsepositsioonile ja püüavad inimesi kaasa tõmmata kaotatud ühtsuse taastamiseks. Hävib sünkroonia sotsiaalsete struktuuride ja kultuurivaldkonna vahel: modernistlik kultuur vastandab end jäikadele (bürokraatlikele jms) struktuuridele, sotsiaalne dünaamika vastandatakse staatikale. Suurte ideoloogiliste vastandumiste ja suurte ühiskondlike debattide tulemusel (reformatsioon, valgustus, Prantsuse revolutsioon ja nende kõigi vastuliikumised) muutub kogu õhustik konfliktseks, tekivad omavahel võistlevad grupeeringud, poliitilise grupi eesmärgiks hakkab olema vastaspartei väljatõrjumine ja hävitamine. Kõigi selliste protsesside tulemusel kujuneb välja mentaalsus, mis põhineb instrumentaalsel ratsionaalsusel, eesmärk-vahend loogikal. On ilmne, et konkurentsil rajanev ühiskond, kus igaüks taotleb oma isiklike või korporatiivsete huvide saavutamist, soosib autonoomse refleksiivsuse, st eesmärgi-ja mõistuspärase sisekõne domineerimist teiste refleksiivsustüüpide üle.
Hilismodernses ühiskonnas põimuvad omavahel struktuuri- ja kultuurimuutused, üksteist võimendades. Ühiskonna struktuuri mõjutavad oluliselt töömuutused: tekivad töökohad, mis esitavad uusi nõudmisi inimeste kompetentsusele ja esitavad töötajatele nõude taluda ebakindlust, leppida sellega, et puudub kindel tööleping, et pakutakse vaid osaajalist tööd (mis loomulikult kajastub palganumbrites), et tuleb teha ületunde, vahetama töökohta, ümber kvalifitseeruma jne. Teisalt kujundavad uute põlvkondade eluilma senitundmatud kultuurinähtused, nagu internet, sotsiaalmeedia, robotid jms. Kultuurikeskkond muutub kiiresti, vananenud ideed kaotavad oma tähenduslikkuse, asemele tekivad uued, mille tulekut ei saa ette näha. Samas tekitab selline olukord tohutult uusi võimalusi oma elu ülesehitamiseks. Enam et taga vanemate positsioon ja kodust saadud kultuuriline kapital kindlat positsiooni ühiskonnas, isegi akadeemilised kraadid ei pruugi kaasa tuua töökohta ja head sissetulekut. Noorel inimesel on järjest raskem otsustada, millist eluteed valida. Järjest vähem on neid, kellega nõu pidada: kuna vanemate noorusajal oli kõik teisiti, ei suuda nad lihtsalt mõista, milles õieti seisnevad nende silme all asetleidvad muutused, ja ka neid eakaaslasi, kellega asju arutada, on üha vähem, sest kõik on ametis iseenda tuleviku kujundamisega. Sel põhjusel kommunikatiivne refleksiivsus ei „tööta“ enam hästi. Kui autonoomne refleksiivsus, mis rajaneb instrumentaalsel loogikal, eeldab, et elu on võimalik rajada ratsionaalsetele kalkulatsioonidele, siis hilismodernse ühiskonna komplekssus ja prognoosimatus tekitab olukorra, kus ettearvestamine kaotab mõtte. Noorel inimesel ei jää üle muud, kui otsida ise, kellelegi lootmata, lahendust oma elumuredele. Tema elukäik allub nüüd pigem järgmisele loogikale: a) oma MUREDE (CONCERNS), selle, mis talle tõeliselt korda läheb, millest hoolib, kindlasksmääramine; b) PROJEKTIDE (PROJECTS), tegevuskavade koostamine, kuidas neid muresid lahendada, c) PRAKTIKATE (PRACTICES) kujundamine, mille rakendamine aitaks muredega toime tulla (sealsamas: 43, suurtähed originaalis). Kontekstuaalse katkestuse olukorras peab inimese sisekõne olema enesekriitiline, oma eelmisi otsuseid vajadusel ümber hindav. Ja ühtlasi peab sisekõne selleks, et olla elupraktikate lähtekohaks ja aluseks, olema kriitiline ühiskonna suhtes. Sellist refleksiivsust nimetab Archer meta-refleksiivsuseks.
Archeri empiiriline uurimus, kus intervjueeriti sotsioloogiatudengeid, oli mahult tagasihoidlik, mistõttu ta on üldistuste tegemisel põhjendatult ettevaatlik. Kuid nii teoreetilised kaalutlused kui ka tema kogutud empiiria annavad põhjust oletuseks, et sellal kui isikute osakaal, kelle puhul domineerib autonoomne refleksiivsus, jääb lähitulevikus enam-vähem konstantseks, väheneb nende osakaal, keda iseloomustab kommunikatiivse refleksiivsuse dominant, ent suureneb nende osakaal, kelle puhul domineerib meta-refleksiivsus. Paraku suureneb tõenäoliselt ka murduva ehk praguneva refleksiivsusega inimeste osakaal. See tähendab, et neid, kes ei saa hakkama oma eluprojektide ja -praktikate ülesehitamisega ja lasevad olukordadel enda eest otsutada, asjadel lihtsalt minna, on järjest rohkem. Kuna refleksiivsus on seotud inimese identiteediloomega, tähendab see, et järjest rohkem on meie ümber hapra, hajuva või murdunud identiteediga inimesi. See, et üleminekuühiskondades, kus uued struktuurid ja mentaliteedid pole kristalliseerunud, on see ootuspärane, et pruugi meid lohutada ega sunni olukorraga allaheitlikult leppima.
Kultuuritähenduste aktualiseerimine ja loomine refleksioonis
Archer väljendab väga selgelt oma poolehoidu metarefleksiivsete noorte suhtes, pidades ka iseennast ja oma akadeemilisi sõpru nende hulka kuuluvaks. Tema empiiriliste andmete tõlgendustest on väljaloetav, et tema lootused ühiskonna uuenemisele seostuvad metarefleksiivsetega: sellise dominandiga noored distantseerivad end nii riigist (respective avalikust sfäärist ) kui turust (erasektorist), eelistades pigem tööd vabatahtlikuna või kolmandas sektoris. Mitmedki neist sooviksid töötada õpetajana, sest see võimaldaks, nagu nad ütlevad, esile kutsuda muutusi (make a difference).
On selge, et metarefleksiivsuse vajadus tekitab inimestele suure refleksiivsuse koorma, millega toimetulek eeldab kognitiivset ja emotsionaalset võimekust, ent ka piisavaid ajalisi ja materiaalseid ressursse. Ihuüksi, vastamisi vaid oma sisekõnega, on kerge ummikusse sattuda. Ja kui kogu energia peaks kuluma rabelemisele lihtsa ellujäämise nimel, oleks mõttetu ja ka ülekohtune oodata suurt metarefleksiivset võimekust.
Lisaks inimeste ebapiisavale refleksioonivõimekusele on probleemide probleem vahest hoopis selles, et kultuuritähendused, millele oma sisekõnes toetuda, ei ole hilismodernsetes üleminekuühiskondades kristalliseerunud. Tähenduste väljakujunemine on pikk ajalooline protsess. Näiteks näitas Luhmann (1990, originaal 1981), kuidas on aja jooksul muutunud riigi ja poliitiliste süsteemide enesekirjelduste semantika. Kui eelmodernse seisusliku ühiskonna hierarhia tipus oli ainuvalitseja, kelle kätte oli koondunud kogu võimutäius, mistõttu ta ise oligi riik („l’état c’est moi“), siis Prantsuse revolutsiooni järel tähendustesüsteem muutus: tekkis konstitutsiooniline riik, seejärel leidis aset riigi ja poliitika lahknemine (ühe ja sellesama riigi sees olid võimalikud erinevaid poliitikad), lahutati seadusandlik, täidesaatev ning kohtuvõim ja kujunesid arusaamad (respecitive tähendused) õigusriigist ja demokraatiast kui rahva võimust. See omakorda tõi kaasa vajaduse teha tähenduslik eristus valitsuse ja opositsiooni vahel ja moraali lahknemise poliitikast. Sest kui opositsioon oleks läbinisti amoraalne, ei oleks tema võimuletulek ju põhimõtteliselt lubatav, mistõttu kaotaks mõttekuse ka demokraatia, mille üheks tunnusjooneks ongi ju võimu vahetatavus valimiste teel. Niisiis – demokraatia semantika/tähendus pole midagi enesestmõistetavat ja on ajalooliselt muutuv.
Mõistagi pole Luhmann ainus, kes on analüüsinud ideede-mõistete-sõnade tähenduste ajaloolist muutumist. Antud juhul sobis eriti Luhmann, sest tema vaatleb sotsiaalseid ja psüühilisi süsteeme kui eneseleosutavaid süsteeme, mis aitab paremini mõista ka mittepsühholoogilisi, üleindividuaalseid refleksiooniprotsesse. Eneseleosutamine (Selbstreferenz) ehk autopoieesis tähendab, et sotsiaalne ja psüühiline süsteem on sunnitud endale pidevalt viitama, endale osutama, end vaatlema ja kirjeldama. Vastasel korral ei suudaks süsteem ennast keskkonnast eristada, oma (ajaliselt rohkem või vähem püsivamaid) piire seada, kaotaks oma järjepidevuse, samasuse iseendaga – oma identiteedi. (Luhmann, 2009, esimene trükk 1987.) See iseenda taastootmine baseerub tähendustel ja toimub kommunikatsiooniprotsessis, millel on kolm komponenti: a) informatsioon: valitakse välja see, mida kommunikeerida; b) lausung: tehakse valik, kuidas, milliste vahendite abil kommunikeerida, ja c) öeldust arusaamine, selle mõistmine, tõlgendamine vastuvõtja poolt. Kommunikatsioon sisaldab paratamatult ka kommunikatsiooni kommunikatsioonist: näiteks selgitusi selle kohta, mida öelda taheti („ma mõtlesin selle all… „) ja kuidas seda mõisteti (“kas ma sain õigesti aru, et …“), sealhulgas ka tõlgenduste tõlgendusi, arupidamisi tähenduste tähenduste üle.
Luhmanni järgi toimub tähenduste omistamine mingile nähtusele ühekorrga kolmes mõõtmes: a) asjade mõõde, nähtuste kirjeldamine sel alusel, kas nad asuvad süsteemi sees või sellest väljaspool (sees/väljas); b) ajaline mõõde: kas nähtus toimus enne või pärast mingit sündmust (enne/pärast) ja ja c) sotsiaalne mõõde kellegi „ise“ või „teise“ vaatepunkt (ego/alter ego). See kirjeldus siin lihtsustab Luhmanni teooriat, sest on mööda vaadanud kontingentsi probleemist, mis tähendab, et mingi sündmus võinuks toimuda ka teisiti, et alati jäävad mingid alternatiivid, võimalikkused (potentsiaal) realiseerimata (lähemalt vt Luhmann, 2009:122- 146). Siinse teema seisukohalt on tähtis, et süsteemi taastootmine ei saa olla mitte kunagi eelmise seisundi lihtne kordamine, vaid kujutab endast refleksiivset taastootmist (sealsamas:79), mis tähendab ühtlasi, et süsteem tõuseb end taastootes kõrgemale keerukuse (komplekssuse) tasandile. Luhmann: „Refleksiivsus on eristamise ja kõrgemale tasandile tõusmise väga üldine põhimõte“ (sealsamas: 606). Oluline on seejuures silmas pidada, et persoonid ei saa tekkida ja kesta sotsiaalsete süsteemideta ja vastupidi, ja et mõlemad süsteemid tekkisid samaaegse evolutsiooni teel (sealsamas 91). Võiksime Luhmanni öeldu kokku võtta ehk ka nii: refleksiivsus on sotsiaalsete ja/või psüühiliste süsteemide (persoonide) arupidamine tähenduste tähenduste üle ja on süsteemi kõrgemale tasandile tõusmise eelduseks. Või, nagu üldistab Luhmanni teooriat edasi arendanud R. Poli, autopoieetilise süsteemi seos oma keskkonnaga ei ole kunagi vahetu ega otsene, vaid reflektiivne, vahendatud eneseleosutamise silmustega, mis loovadki süsteemi kui niisuguse (Poli: 2010:14).
Kui Luhmannil on õigus, et kommunikatsioon/tähendused kindlustavad sotsiaalse süsteemi identsuse hoolimata tema liikmete uuenemisest ja et psüühiliste ja sotsiaalsete süsteemide evolutsioon tingivad teineteist, siis peavad fundamentaalsete muutustega kommunikatsioonis kaasnema muutused ühiskonna struktuurides, kultuurisfääris ja persoonides. On palju kirjutatud sellest, mida tähendas inimkonnale kirja ja trükioskuse levik. Hea ülevaate interneti tulekuga kaasnevatest kommunikatiivsetest muutustest annab Katrin Tiidenberg (2017). Ta leiab, et „sotsiaalmeedida kasutamist on vaja mõista seetõttu, et need pakuvad meile kultuurilist 1) kultuurilist foorumit, mis muudab seda, kuidas me tõlgendame aega, ruumi, maailma ja oma kohta selles; 2) valitsevat suhtlustaristut; ning kuna 3) sotsiaalmeediaplatvormidel luuakse ja vaidlustatakse sotsiaalseid norme (Tiidenberg, 2017:41). Oma empiiriliste andmete põhjal väidab Tiidenberg: „Tihtipeale tekib olukord, kus enesepildistajate (või „Pokemon Go“ mängijate või fännikirjanike) tegevusi uurides avaneb rikkalik maailm, mil on ilmselge mõju nii osaliste enesekuvandile, suhetele, oskustele kui ka maailmakäsitlusele…“(sealsamas: 344). Ja edasi, viidates meediauurijale Nancy Baym’ile: „Ehkki veebikogukonnad võivad moodustuda erinevail alustel, on nende tekke eelduseks meie-tunne, mis sünnib ühisena tajutava ruumi, ühiste tegevuste, resursside jagamise ja üksteise toetamise, ühiste meie-määratluste ning lähedaste suhete koosmõjust“ (sealsamas:345). Kogukonnatunde eelduseks on usaldus: “Jätkuv enesepaljastus [joonealuses märkuses: „Nii oma ihu paljastavate piltide kui ka oma hinge paljastavate postituste mõttes“] ja usaldus on niisiis vastastikku loovad. Nende koosmõjust tekib ruum ja kultuur, mis soosib vabatahtlikku haavatavust, sisekaemust, kriitilist eneseloomet (minu esiletõstud -V.-R. Ruus) ning toimib seeläbi … eneseloometehnikana ehk võimaldab eetilisel ja kriitilisel (iseenesestmõistatavusi küsimuse alla seadvalt) areneda“ (sealsamas:345 jj).?
Kas sotsiaalmeedia võimaldab kommunikatiivse refleksiooni renessanssi? Võimalik, et paljude jaoks tõepoolest. Kuid vaevalt et eelmodernse ühiskonna laadis. Hilismodernse ühiskonna kommunikatsioon ja seega ka refleksiivsus ei ole kompaktne, vaid, vastupidi, temaatiliselt ja kasutajati tugevalt diferentseeritud, „kommunikatiivsed kogukonnad“ haaravad enda alla kultuuritähenduste väljad ühtesid või teisi nišše, kuid ei hõlma inimeseks olemist tervikuna, sotsiaalmeedia kogukonnad on deterritorialiseeritud, nende piirid on hajusad ja liikuvad, samas võivad nende võrgustikud olla nii ulatuslikud, et „katavad“ kogu planeedi. Ja samas – kultuuritähendused, mis kirjeldaksid ja seletaksid kaasaja inimese olukorda ja pakuksid sõnavara ja toetust enesemääratlemiseks ja -teostuseks, on enamalt jaolt välja kujunemata, kusjuures „vanad“ sõnad kaotavad oma tähendusi või muutuvad nende tähendused pea tundmatuseni.
Võib arvata, et olemasolevate ja kättesaadavate kultuuritähenduste repertuaar ei saa seetõttu pakkuda piisavat tuge inimese isiklike eluprojektide loomiseks. Refleksiivsuskoorem jääb lõppkokkuvõttes ikkagi igaühe enda kanda. Haridus võiks olla hõlbustaja. Ent selleks tuleb haridus ümber mõtestada. Teatavasti pärineb suur osa hariduse sisust kultuurist, isegi sajandite tagusest kultuurist. Selles peegeldub inimese ajalooline kogemus, mis kujutab endast reservuaari, kust ammutada ideid tänaseks tähendusloomeks. See on vajalik, kuid mittepiisav tingimus selleks, et tänapäeva inimene suudaks oma tänapäevases järjest komplekssemaks muutuvas keskkonnas orienteeruda ja toime tulla. Sellises olukorras on reflekteerimine tõepoolest imperatiiv, see, milleta pole võimalik hakkama saada. Kuid selleks peab inimestel nähtavasti olema võimalus turvalistes tingimustes (koolis, õpiringis jm) refleksioonist kõnelda ja seda harjutada. Kasvatus/haridus ei saa teisiti, kui et ehitada end üles mingitele juurtähendustele, mida jagab arvestatav osa ühiskonna liikmetest. Ja ühiskond kaotab omaenese taastootmisvõime ja sidususe, kui tema käsutuses pole ühtki sellist tähendust. Ometi oleme olukorras, kus paljud senised juurtähendused (resp mõisted, sõnad, sümbolid) on muutunud ambivalentseks. Näiteks: „inimlikkus“ või „inimsus“, „inimõigused“, „demokraatia“, „tõde“, „rahvus“, „püha“; isegi valgustuse püha kolmainsus „vendlus-võrdsus-vabadus“.
Mida teha? Alustada võiks ehk sellest, et sellised sõnad, milleta hariduse/isiksuse ülesehitamine pole võimalik, tuleks kuulutada „tühjadeks tähistajateks“, sellisteks sõnadeks, millele ei vasta reaalsuses mitte midagi (ja sellised need sõnad tegelikult ju ongi) ja seejärel asuda kollektiivselt nende tähendust kujundama. Taas – valmistähendusi ei ole üheski haridusstandardis, õppekavas ega -programmis. Küll aga leiab sellekohaseid otsinguid tänapäeva kunsti- ja teaduskultuuris. Nendes otsingutes ilmnevad tähendused, kunsti- jm kriitikas sisalduvad tõlgendused, samuti nende tähenduste õppijate ja õpilaste suhtluses tekkivad tõlgendused, peaksid olema õppeprotsessi loomulik koostisosa.
Üks keskne teema, milleta pole võimalik elada inimesena, on kindlasti inimene ise, sh ka inimlikkus, inimsus, inimõigused, inimväärikus. Eestis kui väikeriigis, kus elab mitmete rahvuste esindajaid, ei saa mööda vaadata rahvuse tähendussisust. Luhmanni poolt esile toodud tähenduse mõõtmed võiksid selliste otsingute juures abiks olla. Näiteks: kes on eesti rahvuse puhul sellesse tähendusse sisse lülitatud, kes välja jäetud?, kuidas rahvus on kujunenud, mis oli enne, mis tuleb pärast?, kellega end võrrelda, kes on meie jaoks „alter ego“? Need ei ole lihtsad küsimused, kuigi nad on siin esitatud ülimalt lihtsustatud kujul. Näiteks on selge, et see, millisena tajume end täna, võiks olla ka hoopis teistmoodi. Ja see, kuidas tajume end, ei pruugi kokku langeda sellega, kuidas tajuvad ja tõlgendavad meid väljaspool olijad.
Kui (!) õpetajatele-õpilastele, treeneritele-sportlastele, juhtidele-töötajatele läheksid sellised mured korda ja nad hooliksid neile leevenduse otsimisest, teeks traditsiooniline õpetus läbi põhjaliku muutuse. Kõik selles protsessis osalejad muutuksid kultuuri tarbijatest (see ei kao ega tohigi kaduda) kultuuri kaasloojaks. Riskid suurenevad. Igaühe vastutus samuti. Formaalharidus kaotaks suurel määral oma formaalse iseloomu, muutuks elavaks, tähenduslikuks ja evolutsioneeruvaks. . Ja ka meta-refleksiivsus, mille läbi tõuseb inimene kõrgemale arenguastmele, muutuks sellises õppimiskeskkonnas jõukohaseks vaat et kõigile.
Kirjandus
Archer, M.S. (2012). The Reflective Imperative in Late Modernity. Cambridge University Press.
Argyris, C, Schon, D. A. (1978). Organisational Learning: A Theory of Action Perspective Reading. Mass. Addison-Wesley.
Dewey, J. (1910) How we Think. D.C. Boston, New York, Chicago. Heath and Co Publishers. https//archive.org
Kolb, D.A. (1984). Experiental learning: Experience as a source of learning and develpoment. Englewood Cliffs, New Jersey:Prentice-Hall.
Luhmann, N. (1990). Political Theory in the Welfare State. Berlin, New York, Walter de Gruyter.
Luhmann, N. (2009). Sotsiaalsed süsteemid. Tartu, llmamaa.
Poli, R. (2010). The complexity of self-reference. Universita di Trento, Quaderno.
Schön, D. (1991). The Reflective Practioner: How professionals think in action. London, Temple Smith. Tiidenberg, K. (2107) Ihu ja hingega internetis: Kuidas mõista sotsiaalmeediat? Tallinn, TLÜ