HARIDUSFOORUM 2004

21. SAJANDI HARIDUS – KAS HARIDUS KÕIGILE?

28. JA 29. JAANUAR 2005 TALLINNAS, Tallinna Pedagoogikaülikoolis

Osavõtjaid 212.

Eelfoorumid:

• SUVEKOOL VÄRSKAS 5.-7. 2004 – EHF STRATEEGIA LÄHIAASTATEKS
• TARTU 2.10.2004 PUŠKINI GÜMNAASIUMIS „OSALEV KOOL” vt. ÕL 8.10.04.
• IDA-VIRUMAA 4.10. 04 JÕHVI GÜMNAASIUMIS „ÕPPIV KOGIKOND”
• RAPLA 28.10. 04 „ALUSHARIDUS – HARIDUSE ALUS”
• PÄRNU 4.11.04 KOOLIKOHUSTUS JA TÖÖKULTUUR

Eelfoorumites osalelejaid kokku 238.

Ettekandega suurfoorumil KÜMME AASTAT HARIDUSFOORUMIT ehk HARIDUSSTRATEEGILINE PROTSESS EESTIS esines OLAV AARNA, Eesti Haridusfoorumi asutajaliige, Riigikogu kultuurikomisjoni esimees.

Oma esinemises pööras ta tähelepanu järgmistele küsimustele:

• kuidas on HF täitnud oma missiooni: olla hariduspoliitiliste huvi-gruppide esinduskoguks osalusdemokraatia, partnerluse ja ühis-kondliku kokkuleppe põhimõtete edendamisel Eesti haridus-poliitikas?
• miks on seni ebaõnnestunud katsed kokku leppida Eesti tule-vikuvisiooni ja seda realiseerivate arengukavade ning stratee-giate osas?
• mika meil ikka veel pole haridusstrateeegiat?

Käsitlus põhineb valdavalt haridusfoorumite materjalidel ja HF osalusel valminud dokumentidel.

Ta peatus küsimustel hariduspoliitika kontseptsioonist, mis on terviklik mõistete ja vaadete süsteem ja sellest tuleneval haridusprogrammil, mis omakorda näeb ette, millised tegevused on tarvilikud riigi hariduslike eesmärkide saavutamisel.

Olav AARNA tõi välja, et toimunud haridusfoorumite temaatika on püüdnud vastata põhilistele kontseptuaalsetele hariduspoliitilistele.

Küsimustele ja analüüsida haridusstrateegilise protsessi kulgu.

Kõige selle tulemusel oleks pidanu käivituma riiklik programm – õpiühiskond.

Ta nimetas nelja probleemi, mis on takistanud haridusstrateegilise protsessi edenemist:

• puudub piisavalt selge ühiskondlik kokkulepe tuleviku-suundumustesuuna suhtes
• puudub tegevuskava (riiklik programm) tuleviku Eesti haridussüsteemi väljaarendamiseks – oleme formaalselt samas seisus, kus 1998. aasta algul
• kodanikuühiskonna mudel hariduspoliitiliste probleemide efektiivseks lahendamiseks tuleks uuesti üle vaadata
• haridusuuringud ei ole väärtustatud ja seetõttu on hariduspoliitilises protsessis ebapiisavalt professionaalsust.

OLAV AARNA esitas ülevaate HARIDUSSTRATEEGILISEST PROTSESSIST EESTIS ja põhjendas, miks meil ikkagi pole haridusstrateegiat.

KOKKUVÕTTES tõi ta välja lahendused protsessi surnud punktist väljaviimiseks:

• Fikseeruda Eesti pikaajaline valik teadmiste ja innovatsiooni-põhise ühiskonna (õpiühiskonna ) suunas liikumiseks Riigikogu vastava õigusaktiga.
• Ühiskonnaelu erinevate valdkondade, sh haridussüsteemi aren-gukavade koostamisel ja realiseerimisel lähyuda tehtud valikutest, kaastes sellesse ühiskonna kõik kolm sektorit.
• Muuta hariduspoliitilise protsessi jälgimine ja teisi eluvaldkondi puudutavate otsuste hariduspoliitilise mõju hindamine Riigikogu regulaarseks tegevuseks analoogiliselt välispoliitilise, keskkonnamõju, ka demograafilise mõju hindamise protsessiga.

Ta lõpetas esinemise lootusega, et ka edaspidi pakub HF oma missioonist lähtivalt kõigile hariduspoliitika huvirühmadele hariduspoliitiliste sõlmprobleemide sõnastamiseks ja lahenduste leidmiseks.

SEITSE ETTEPANEKUT ÜLDHARIDUSE ÕPPEKAVA ASJUS

VIIVE-RIINA RUUS, TPÜ emeriitprofessor

Ta avas õppekava olemuse, märkides, et õppekava on seotud erinevate rühmade väärtuste, huvide ning positsioneerimisega ühiskonnas ja et õppekava reformid muudavad nii formaalhariduse sees kui ka sellest väljaspool asuvate rühmade ja isikute võimuvahekordi. Siit ka paratamatult poliitiline võitlus. Edasi peatus ta viiel võimalikul arenguvõimalusel õppekavade kujunemisel üld-hariduses.

Põhiprobleemidena tõi ta välja järgmised momendid:

• RÕK 2002 koolide vaatekohalt
• TPÜ uuringu olulisemad tulemused (stabiilsus, õpikoormus, aine-kavade lihtsustamine)
• RÕK 2004 Ü kui õigusakt (struktuurist, väärtuselised alused, eesmärgiseade, sisu organiseerimine, sisuühikute lõiming, õppe korraldamine, õppe diferentseerimine, õppeasutuse õppekava, õpilase õpikoormus, hindamine, eksamikorraldus, õppekavatöö, selle rakendamine, tagasiside õppekavast)
• Aktsiaselts Bit/Avita õppekava(RÕK Ü Bit)

HARIDUSFOORUM – LOOJA VÕI „MAHAVAIKITAV HÄÄL” HARIDUSES

ENE-SILVIA SARV, TPÜ teadur

Lühike ülevaade Eesti Haridusfoorumi arengust ja tähendusest.

Ta peab Haridusfoorumi juba 1987. aastal üldharidussüsteemis alanud haridusreformi loomulikuks osaks. Siit ka võtmesõnad – hariduse demokratiseerimine, humaniseerimine ja väärtustamine.

Osalus demokratiseerimisprotsessis.

Haridusfoorum oli üks esimesi valitsusväliseid organisatsioone, kus püüti luua laia esindatust. Kujunenud on osaliselt delegeeritud, enamjaolt aga asjasthuvitatute esindus. Osavõtjad kannavad mitut rolli – õpilased, lapsevanemad, õpetajad, teadlased, riigimehed, ettevõtjad, poliitikud – haridusprobleemidest huvitunud.

Teadmusringlus ja teadmusloome.

Haridusfoorumi töörühmades toimub inimestevaheline teadmistevahetus. Aruteludel jõutakse ühiste arusaamadeni ja formuleeritakse need.

Diskuteerides luuakse soodne pinnas kogemuslike, formaalsete ja mitteformaalsete ideede ja teadmuse välja tekkeks. Tekib tasandite-vaheline haakumine ja vastastikune rikastumine. Toimub teadmusringlus.

Tähtis on see, et on asutud haridusliigi probleemidelt hariduse kui terviku süsteemsele käsitlemisele.

Edasi teeb ta ülevaate haridusfoorumi temaatikast ja probleemide laiusest aastatel 1995 – 2003 ja tõdeb, et läbitud on vähemalt kolm etappi.

DEMOKRAATIA JA PARTNERLUSE PROBLEEMID HARIDUSFOORUMITEL

KAAREL HAAV, Tartu Ülikooli vanemteadur

Ta toob välja muutused demokraatia probleemide käsitluses alates 1995. aastast kuni 2005. aastani. Kasutab ta kõigi foorumite materjale.

Ta märgib, et foorumitel ja foorumi käsitlustel erialases kirjanduses kujunes välja küllaltki selge teoreetiline süsteem juhtimispüramiidi, demokraatia, osalusdemokraatia ja partnerluse põhimudelite osast haridussüsteemis.

Osalusdemokraatia ja juhtimisprobleemidega tegelemine on olnud aga küllaltki aeglane, mis omakorda on sõltunud demokraatia ja juhttimisalasest haridusest. Õpilaste puhul peaks see algama juba ühiskonnaõpetuse tundidest, õpetajad aga peaksid saama teadmisi täiendkoolitusest.

ÕPETAJATE OOTUSED JA LOOTUSED EESTI HARIDUSFOORUMILE

LEHTE JÕEMAA, Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees

Esimesed sammud demokraatlikuma ühiskonna poole tegid õpetajad üsna kiiresti juba 90-ndate alguses, registreerides vabaühendustena osa aineliitudest, olles kolmanda sektori organisatsioonide loomisel esirinnas.

Keskenduti õpetajate täiendkoolitusele ja saadi suurt abi ka Haridusfoorumi tegemistele kaasa löömisele.

LEHTE JÕEMAA tõdeb, et konkurents ei toonud loodetud edu, õpetajate organisatsioone ei ole kaastud parneritena Eesti haridus-küsimuste lahendamisele. Juba 1997. aasta Haridusfoorumil toonitati, et haridusotsustusi ei tohi vastu võtta enne kui need on kõigi oluliste partneritega avalikult läbi arutatud ja nende poolt aktsepteeritud. Nii aga õpetajate organisatsioonidega ei ole toimitud.

On kiirustamisi ja puudub sageli ka ressurss küsimuste aruteluks ja lahenduste leidmiseks.

Ta peatub ka õpetajakutsel ja kutsekvalifikatsioonil, tööl arengukavadega ja õpetajate professionaalsusel.

Esinemist lõpetades toob ta välja Haridusfoorumi kasuteguri.

HF on:

• hoidnud haridust ühiskonna tähelepanu fookuses
• aidanud kaasa ühiskonnas toimunud muutuste mõistmisele ning mõjutanud muutuste protsessi hariduses
• tähtsustanud hariduse rolli ühiskonna arengu tegurina
• toetanud kodanikuühiskonna kujunemist
• teinud jõupingutusi kokkulepete saavutamiseks haridusstrateegiates
• aidanud õpetajatel seostatult mõista majanduses ja hariduses toimuvaid protsesse
• loonud koosõppimise keskkonna

Ta lõpetas esinemise küsimusega:

MIS OLEKS SIIS, KUI EESTI HARIDUSFOORUMIT EI OLEKS OLNUD?

MEENUTUSI EESTI HARIDUSFOORUMI ALGUSAEGADEST

ENE-MALL VERNIK-TUUBEL, PROJEKTI „Eesti hariduskonverents’95” juht

Ta tõi välja põhilised sündmused, mis lõid aluse korraldada suurem hariduskonverents. Haridusministeerium oli reorganiseeritud Kultuuri- ja Haridusministeeriumiks. Tekkinud oli Riigi Kooliamet.

Esimene tegeles riikliku hariduspoliitikaga, teine koolikorraldusega.

1987. aastal toimus õpetajate kongress, 1988. aastal haridustöötajate konverents. Olid toimunud hariduse mõttetalgud. Neid läbis hariduse demokratiseerimise idee. Kuid oli tekkinud ka ohutunne, et nendel üritustel räägitu ei leia väljundit ametlikkuhariduskorraldusse. Ei olnud selge, kellega võiks/tuleks arutada haridusküsimusi ja kuidas saada ühe laua taha neid, kes peaksid haridusotsustustes kaasa rääkima.

1994. aasta oktoobrist hakkas Tallinnas regulaarselt koos käima kül-laltki eriilmeline seltskond, kes arutas kõige erinevamatel haridusideoloogilistel, hariduspoliitilistel, hariduskorralduslikel teemadel.

Omavahel nimetati seltskonda haridusseminariks.

Tõdeti, et eesti arengu sõlmküsimus on hariduse ja teaduse arengukava. Ükski tõsiselt võetav erakond ei saa välistada oma programmist haridusküsimusi.

Eneselegi märkamatult hakkasid haridusseminarist osavõtjad kavandama hariduskonverentsi.

Detsembrikuus pöörduti haridusminister PEETER OLESKI poole korraldada 1995. aastal hariduskonverents, et rääkida läbi paljud kerkinud probleemid ja liikuda edasi Eesti haridusplatvormiga.

Minister määras projekti juhiks ENE-MALL VERNIKU ja konverentsi ettevalmistavate töögruppide juhtideks OLAV AARNA, PEETER KREITZBERGI ja TOIVO SIKU.

Hariduskonverentsi ettevalmistav töörühm pidas tähtsaks kahte asjaolu.

Esiteks – vaja on hariduskontseptsiooni ja hariduse arengukava, mis määraks hariduse rolli ühiskonna arengus ja pikaajalise arengu sihid, eesmärgid, põhimõtted.

Teiseks – ühiskonna tegelikke vajadusi ja huve kajastav hariduskontseptsioon peaks kujunema ühiskondliku leppena erinevate institutsioonide ja mitmesuguste sotsiaalsete gruppide koordineeritud tegevusena.

Hariduskontseptsioonis peaks kajastuma ühiskonna haridushuvi võimalikult mitmekesiselt ja koostamises osalema võimalikult erinevad subjektid, huvigrupid.

Võtmeküsimuseks saigi, keda kutsuda konverentsile.

Leiti, et tuleks kutsuda avaliku sektori esindajaid (ametnikud), siis kolmanda sektori (ühiskondlike organisatsioonide) esindajad ja lisandusod ka veel erasektor oma huvidega.

Konverentsile kavandati kaks peateemat:

• „Eesti hariduskontseptsioon ja selle tulevik”
• „ Kohustuste ja vastutuse jagamine haridusotsuste tegemisel tervik-liku hariduspoliitika kujundamiseks ja stabiilsuse tagamiseks”.

Esimese teema valmistas ette OLAV AARNA, teise PEETER KREITZBERG.

Korraldusega tegeles TOIVO SIKK.

EESTI HARIDUSKONVERENTS toimus 20.-22. aprillil 1995 Tallinna Tehnikaülikoolis ja kuna arutelu kujunes väga aktiivseks otsustati kokku kutsuda EESTI HARIDUSKONVERENTSI JÄTKUKONVERENTS sama aasta oktoobris Tartus.

Ettekandega

EESTI HARIDUSFOORUMI OTSUSED JA NENDE TÄITMINE

esines Tartu Ülikooli lektor JÜRI GINTER.

Ta nimetas Eesti Haridusfoorumit unikaalseks nähtuseks. Ühed arvavad, et foorum pole aastate jooksul oma eesmärke täitnud, suur osa entusiaiste aga, et see on tulevikku vaatav kogu, mille sõnumist ei ole alati aru saadud.

HF oluline osa on olnud hariduse arengus olulist osa kandnud võtmeisikute omavahelise suhtlemise tingimuste loomisel.

Iga uue haridusfoorumi teema on võetud hetkel olulisest lähtuvalt.

Siit ka mõningane negattivsus, sest eelmiste otsuste täitmist/täitmata jätmist ei ole piisavalt analüüsitud.

Edasi toob ta välja aastatel 1995 – 2003 toimunud suurfoorumitel püstitatud probleemid, otsused ja ka lahendused.

Alalõigus LÄBIVAD TEEMAD nendib ta, et keskseks läbivaks teemaks on olnud haridusstrateegia jaavastavad muudatused hariduskorralduses.

Kokkuleppe mitte saavutamisel nendes küsimustes on mitu:

• haridusstrateegiat käsitatakse mõne grupi poolt „erahuvina”
• pidev ministrite ja ametnike vaheldumine
• ei ole asutud põhjalike teaduslike uuringute teostamiseni
• küsimused Eesti haridussüsteemi ühtsusest

FOORUMI ROLL

Loomisel lähtuti põhimõttest, et kokku saavad erinevate huvigruppide esindajad. Nii tulid kokku erinevad probleemid, mis pidid leidma kajastuse ka strateegias.

2003. aastast sellest loobuti. Erinevate huvigruppide esindatus vähenes.

Ta toonitab, et HF rolliks olnud jagatud arusaamade, ühisosa ja kokkulepete sõnastamine ei ole paelunud ka ajakirjanduse huvi.

2003. aastal sõnastatud uus roll, ettepanekud haridussüsteemi riiklikuks reguleerimiseks, mis on väljendunud ka programmis „Haridus kõigile” ei ole piisavalt teadvustatud.

KOKKUVÕTTES märgib JÜRI GINTER, et HF otsustel on sageli olnud tulevikku suunatud tähendus ja nad mõjuvad Riigikogu, valitsuse, ministeeriumide, asutuste pikaajalisema toime kaudu.

Ta soovitab foorumile järgmist:

• konkreetsete lahenduste sõnastamine ja nende lahenduse realiseerimine;
• arenguvõimaluste ja –suundade teadvustamine;
• loobuda teiste eest töö ärategemisest ja samade ülesannete teistele edastamisest.

Tähtis on ühisosa, kokkulepete sõnastamine ja uudsete ideede väljatoomine.

HARIDUSFOORUM JA ÜHISKONDLIK KOKKULEPE

SULEV OJAP, Eesti Vabade Waldorfkoolide Ühendus

Ühiskondlik kokkulepe ja konsensus on olnud Haridusfoorumi üks kesksemaid ideid ja printsiipe, võib-olla isegi kõige kesksem üldse.

See on toonud HF juurde väga palju tõsiste haridusideedega vastutustundlikke inimesi.

Juba 1995.aastal toimunud HF konverentsid kõnelesid väga selgesti hariduspoliitikast kui kokkulepete süsteemist ja konsensuse vajadusest. On tekkinud ka eitajate ring. Haridusfoorumitel on püütud küsimust lahendada nii, et foorum võtab otsuseid vastu häälteenamusega.

Alates 2000. aastast, kui tegeldi „Õpi-Eestiga”, selgus, et selle loomise juures olnud seltskonnas oli väga palju erinevaid inimesi, kes ei võtnud loomisprotsessist ka alati osa ja lõpuks ei suutnud aru saada lõpptulemusest. Koos valitsejate vahetumisega lükati 2002. aasta keva-dedel tagasi ka „Õpi-Eesti”. Õigustus kõlas, et ei oldud kaasatud kõiki parteisid.

Siis loodi Ühiskondliku Leppe Foorum ja selle ideid toetaks ka Haridusfoorum, kuid sellelel foorum jäi puudu ettekujutusest ühiskondliku kokkuleppe saavutamise protsessist ja meetoditest.

Haridusfoorumiga lepiti kokku ühiskondliku kokkuleppe loomise põhimõtteid ja saavutamise viisidest.

Ta peatus ka probleemil: miks konsensuslike mudelitega siiski nii raskelt läheb.

Teemat

ALUSHARIDUS –HARIDUSE ALUS

modereeris AIVAR SOE, Rapla Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja.

Ta tõi näiteid 28. oktoobril 2004 Raplas peetud EHF alushariduskonverentsil aktuaalseks saanud probleemisest ja reastas need nii:

• MINA LASTEAIA JUHATAJANA
• LAPSE MAAILM JA TÄISKOSVANUD
• ALUSHARIDUS – HARIDUSE ALUS
• UNISTUSTE LASTEAED JA KOOSTÖÖ
• KÕIK OLEME TARGAD, KOOS VEEL TARGEMAD
• MINU OOTUSED LASTEAIALE
• TURVALISE TULEVIKU TARBEKS

Iga teemat käsitas eri esineja Raplamaalt, kes rääkis nii oma kogemustest kui ka üldistustest ja soovidest.

ALUSHARIDUS ÕPETAJA PILGU LÄBI

ÜLLE TÕNUMAA, EESTI LASTEAEDNIKE LIIT

Ta selgitas, et väikese lapse õpetamine ja kasvatamine on üks raskemaid töid maailmas.

Lapse eluks ettevalmistamine algab kodust lapse sündimisest.

Probleemiks on kas lapsega piisavalt tegeletakse kodus, lasteaias ja algkoolis.

Laps mõistab rohkem, kui arvatakse, ta näeb, kuuleb ja paneb kõrva taha.

Õpetaja ülesandeks on lapses kõige ümbritseva vastu huvi äratamine, loovuse toetamine, koostöö vanematega lapse sotsiaalsete oskuste arendamiseks ja silmaringi kujundamiseks.

• RAHVUSVAHELINE MATEMAATIKA JA LOODUSAINETE
• VÕRDLUSUURING TIMSS 2003 JA EESTI KOGEMUSED
• KRISTI MERE, TIMSS 2003 KOORDINAATOR

Õppekava mudelil on kolm aspekti:

1. riigisisene sotsiaal- ja hariduspoliitika kirjapandud õppekava näol;
2. kool, õpetaja, klassiruum kui rakendatud õppekava;
3. õpilase saavutused ja iseärasused kui omandatud õppekava.

Testide koostamisel lähtutakse õpetamise eesmärkidest, mida peetalse oluliseks paljudes riikides.

TIMSS 2003 loodusainete testi sisuliste valdkondade osakaal oli järgmine: bioloogia – 29 %, keemia – 16 %, füüsika – 24 %, maateadus – 16 %, keskkonnaõpetus – 14 %.

Uuringus osales 154 kooli 4040 õpilasega. Loodusainetes saavutasid Eesti õpilased 13 % rahvusvahelisel tipptasemel tulemusi ja oli selle tulemusega 7. kohal osalenud riikide hulgas.

KOGUKONDA ARENDAV KOOL

MERLE ADAMS, Liikumine Kodukant

Maakool on kujunenud sotsiaal-, kultuuri- ja haridusvaldkonna sulamiks, millel on määrav roll külakogukonna arengus. Kogukonnale on kool kohaliku identiteedi kandja ja arendaja. Koolihoone võimaldab ka mitmete ürituste korraldamise kogukonnale.

Maakool peaks arenema koos kogukonna ja vallaga. Avatud koolist saame rääkida juhul kui see on normaalselt funktsioneeriv: näeb, kuuleb ning saab aru oma kohast ajas ja ühiskonnas. Kujuneb ühtne sotsiaalne kapital: ühised väärtused ja tõekspidamised, vastastikune usaldus, traditsioonid ja koostöö.

Ta peatus ka küsimusel: Kas maakoolide haridustasemega ollakse rahul?

Sõnavõttudega esinesid veel:

• AVE AASLAID, Sindi Gümnaasiumi õpetaja – USK, ET IGAS LAPSES ON MIDAGI POSITIIVSET, TÖÖTAB;
• PEETER SOE, Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumi hoolekogu esimees – ÜKS KÕIGI VASTU – KÕIK ÜHE EEST;
• ÜLLE NOPPEL, Parksepa Keskkooli klassiõpetaja ja HELLE LILOSON, Parksepa Keskkooli klassi- ja parendusõppe õpetaja – KOOLIVÄGIVALLA ENNETAMINE PARKSEPA KESKKOOLIS;
• TIINA SAAR, Lihula Gümnaasiumi direktori asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal – LIHULA GÜMNAASIUMI TOOTSID – ÜKS HARIDUSVÕIMALUS;
• ENN ROOSI, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli direktor – PROJEKT „UUS VÕIMALUS”;
• MARE LIHTSA, Jõhvi Vene Gümnaasiumi direktor – KEELEKÜMBLUS KUI INTEGRATSIOONI VÕTI;
• ANU LUURE, Lilleküla Gümnaasiumi õpetaja – UUSMIGRANTIDE LASTE HARIDUSKORRALDUS;
• OTT KASURI, ÜOK aseesimees – LIIKUMISEST „OMANÄOLINE KOOL”;
• MARI SUURVÄLI, Sindi Gümnaasiumi direktor – MÕTTETALGUD „KOOLIKOHUSTUS. TÖÖKULTUURI MÕJU ÕPPETÖÖLE”;
• VIKTORIA NEBORJAKINA, Tartu Pushkini Gümnaasiumi õppealajuhataja – KUI TAHAD OLLA ÕNNELIK, SIIS OLE!;
• KALLE KÜTTIS, VILJANDI MAAVANEM – PÕHIHARIDUSE VÄÄRTUSTAMINE;
• RAIVO JUURAK, EHF-i diskussioonilisti haldur – VIIS AASTAT HARIDUSLISTI;
• JÜRI GINTER, TÜ lektor – EUROOPA LIIDU MÕJU EESTI HARIDUSELE.

HARIDUSFOORUMIST OSAVÕTJAD VALISID UUE HARIDUSFOORUMI TOIMKONNA 2004, KES HAKKAB ETTEVALMISTAMA HARIDUSFOORUMI T 2005 JÕHVIS.

Kokkuvõtte tegi JÜRI JÜRIVEE, EHF juhatuse liige.

Kogu materjal on kogumikus „21.SAJANDI HARIDUS – KAS HARIDUS KÕIGILE?, EHF 2004 28. JA 29. JAANUAR 2005, TALLINN – Ettekannete ja artiklite kogumik, Tallinn 2005.