ELU JA ÕPPIMINE: ELUKESTVA ÕPPIMISE TOETAMINE
EESTI HARIDUSFOORUM 7.-8. detsember 2001, VILJANDI
Foorum toimus Viljandi Kultuurimajas, Valuoja Põhikoolis, Viljandi Kultuurikolledžis
Erinevaid organisatsioone esindas 182 delegaati.
Foorumi avas Viljandi maavanem HELIR-VALDUR SEEDER, kes rõhutas, et me läheme järjest keerulisemasse mailma ja peame olema võimelised kohanema. Palju on räägitud regionaalsetest erinevustest
ja regionaalpoliitikast. Ta rõhutas, et avaliku sektori poolt ellu viidava regionaalpoliitika kõige tõhusam vahend on hariduspoliitika ja eelkõige kool, sest koolis ei omandata maapiirkondades mitte ainult haridust ega kasvatata inimest, vaid kooli kaudu käib ka vaba aja veetmine ja üldine kultuurielu.
Ta märkis heameelega, et Eesti Haridusfoorum toimub juba mitmendat korda mitte ainult Tallinnas ja Tartus, vaid ka teisteski Eesti piirkondades.
Sissejuhatuse foorumisse tegi EHF’01 toimkonna esimees, Tallinna Tehnikaülikooli professor RAIVO VILU.
Ta tuletas meelde, mis aasta jooksul oli toimunud.
Kõige tähtsam sündmus oli, et valitsusse ja Riigikokku jõudis Eesti haridusstrateegia „Õpi-Eesti”.
Toimus ka esimene rahvusvaheline seminar „ Balti riikide haridus-reformid”, millest lisaks balti riikide haridustegelastele võtsid osa ka esindajad Skandinaaavia maadest. Käima sai ka foorumi koduleht.
Koos Õpetajate Lehega käivitus ka list.
Aasta jooksul korraldati kolm eelfoorumit. Koos Haridusministeeriumiga valmistati ette eelfoorum üldhariduskooli õppekava küsimustest; teine käsitas 45+ temaatikat ja kolmandal arutati Eesti ühiskonna põhiväärtuste küsimusi.
Tähtsaimaks tööks võikski pidada haridusfoorumi ja haridusministeeriumi koostöös valminud „Õpi-Eesti” vastu võtmist valitsuse poolt.
See oli kolmanda sektori ja riigi eduka koostöö musternäidis.
Selle koostöö edu kindlustas vormistatud dokument, milles oli arvestatud kõiki haridust puudutavaid küsimusi.
„Õpi- Eesti” tuleb ellu viia ja töötada edasi järgmiste arengut vajavate küsimustega.
Haridusminister TÕNIS LUKASE ettekanne
Ta tänas kõiki, kes võtsid osa haridusstrateegis „Õpi-Eesti” ettevalmistamisel ja kokkukirjutamisel.
Edasi võrdles minister Eesti hariduse formaalnäitajaid teiste riikide omadega. Neid võrreldi Soome, Rootsi ja Suurbritanniaga. Eestil on vaja arvestada piisavalt vajaliku tasemega oskustööjõu ettevalmis-tamisega.
Ta tõi esile neli prioriteetset tegevussuunda, mis aitaksid kaasa sellele, et Eestis kujuneks tõepoolest teadmistel põhinev õpiühiskond – eesmärk, mis püstitati ka Riigikogus vastuvõetud teadus-ja arendustegevuse strateegias „Teadmistepõhine eesti”.
Vaja on, et kõik õppurid omandaksid vähemalt põhihariduse ja kutse.
Ta peatus statistikaga manipuleerimisel (väljalangemine ja haridustee jätkamise võimalustest), õppekavade koostamisel kvaliteedijuhtimise põhimõtete rakendamise põhimõtete rakendamisel, kõrghariduse puhul riigieksamite 20punktise tasemekünnise kehtestamisel ja haridusseadustiku kujundamisel.
Tõnis Lukas lõpetas oma esinemise sõnadega:”Haridusfoorumiga koostööd loodan ka tulevikus”.
Paneeldiskussioon „EESTI HARIDUSE, HARIDUSPOLIITIKA JA HARIDUS- ÕIGUSE ARENDUSUUNAD”
Paneeli juhataja:
- JÜRI GINTER, Jõgeva Maavalitsuse jurist
Esinejad:
- BIRGIT LAO, Eesti Üliõpilaskondade Liidu esimees
- MARI-EPP TÄHT, Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees, REKK-i õpetajakoolituse osakonna juhataja
- OTT KASURI, Harku abivallavanem
- TOOMAS KINK, Lähte Ühisgümnaasiumi direktor
- VILLU MIKITA, Tartu Lennukolledži rektor
Tähelepanu pöörati järgmistele küsimustele:
- Kuidas kaasata huvirühmad seaduste ettevalmistamisse?
- Millistest põhimõtetest uute õigusaktide koostamisel lähtutakse?
- Mis jääb senistest hariduselust edasi toimima?
- Millele tuginetakse?
- Millised on tähtajad?
Lisaks esinesid arutelul:
- TÕNIS LUKAS, haridusminister
- ANDRES TAIMLA, Riigikogu kultuurikomisjoni liige
- ANZORI BARKALAJA, Viljandi Kultuurikolledži rektor
- IVAR RAIG, Akadeemia Nord professor
- RAIVO VILU, Tallinna Tehnikaülikooli professor.
Lõppsätetesse viidi sisse ettepanek korraldada eelnõude arutamiseks järelfoorumid.
Paneeldiskussioon „45+ – INIMVARA VÕI INIMVARE?”
Juhataja:
- REET LAJA, Sotsiaalministeeriumi teabeosakonna juhataja asetäitja
Ettekandjad:
- KAI SAKS, Tartu Ülikooli Kliinikum
- TALVI MÄRJA, ETKA Andras
- URMAS VISSE, Teede- ja Sideministeeriumi riigi infosüsteemide osakond
Diskutandid:
- MARI SUURVÄLI, Sindi Gümnaasiumi direktor
- ENE-SILVIA SARV, Tallinna Pedagoogikaülikooli teadur
- RAIVO VILU, Tallinna Tehnikaülikooli professor
- JÜRI JÜRIVEE, Tallinna Kristiine Teeninduskooli direktor
- PIRET KOORLEP, Karksi vallavanem
Leiti, et kogu Euroopa mõtleb, kuidas vananevat tööjõudu paremini rakendada, kuidas püsiksime füüsilises vormis, kus saada uusi teadmisi, kuidas kiirendada elukestva õppimise strateegia arengut.
Õhtused kõnelused:
PÕLETAVAD HARIDUSPOLIITIKA PROBLEEMID EESTIS
RAIVO VILU, Tallina Tehnikaülikooli professor
„Õpi-Eesti”, mille tegemist alustati 1999.aastal, on õpiühiskonna ülesehitamise strateegia.
Kui õppimine on üks tsentraalne kontseptsioon õpiühiskonna mõistmiseks. Teine väga tähtis mõiste on toimetulemine, muidugi suurepäraselt toimetulemine See kontseptsioon sisaldab jätkusuut-
likkust, infoühiskonna ülesehitamise mõtteid ja kõiki neid humaan-susideid, mis aitavad säilitada ning edasi arendada ühikonna sidususe, jätkusuutlikkuse võimet ja potentsiaali.
TIIU KUURME, Tallinna Pedagoogikaülikooli lektor
Puudutas teemat “Eesti hariduse aktuaalseid probleeme”
Esimene tasand: mis on üldse tänapäeval probleemid, kui peame silmas haridust, lapsi ja kooli?
Teine tasand: See on inimkäsituse küsimus ehk see on metatasand, kelleks inimest peetakse. Isagi siis, kui me leiame, et see asi ei ole väärt, et sellega tegeleda, et see pole eluline, saadavad kõiki meie tegemisi inimkäsitlusel.
Koolides valitseb hinde fetišism, millesse klammerduvad nii lapsed,vanemad kuika õpetajad.
Mismoodi on võimalik õppida?
Teeme seda põhiliselt kolmel moel:
1.õppimine kogudes teadmisi ( see on meile harjumispärane viis, milleks oleme harjunud õppimist pidama);
2.õppimine kogedes;
3.kogemata õppimine.
ANZORI BARKALAJA, Viljandi Kultuurikolledži rektor
Haridusfoorumi töörühmas kõnelesime põhiväärtustest. Kuna haridusfoorum on osa kultuurist ja vaja oleks ühiskondlikel alustel kokku kutsuda kultuurifoorum.
AGU LAIUS, Jaan Tõnissoni Instituudi direktor
Meil nagu tehtaks talgute korras seadusandlikke dokumente. Iga mõte ja lause on ilus ja õige, kuid tervikut kokku ei anna.
MARJU LAURISTIN, Tartu Ülikooli professor
Ta rääkis õpetajast kui loojast. Kui õpetaja ei tunne ennast koolis loojana, siis ei saa ka lapsed, noored kellega ta suhtleb terviklikku kasvatuslikku kontakti. Ta lisas, et mõisted teenus ja klient tõepoolest kooli ei sobi.
Oma mõtteid lisasid veel:
RAIVO VILU, OTT KASURI ja HEINO LEVALD.
Paneeldiskussioon „ELUKESTEV ÕPE – EDUKA KARJÄÄRI ALUS”
KRISTA LOOGMA, Eesti Tuleviku-Uuringute Instituudi projektidirektor
Ta tutvustas kuulajaid infoga, et meie haridussüsteemi on sisse kirjutatud vastuolu.
Ühelt poolt on tegemist saksapärase nõukogulike traditsioonidega kutseharidusega, teiselt poolt toimib turureeglitele tuginev süsteem kõrghariduses.
Kvaliteetne töötaja areneb järjest rohkem tööprotsessis ja eelkõige seetõttu, et töö muutub kiiresti.
Töö ja hariduse vastuolude lahendusi otsides on väga palju surutud hariduse poolele. Need muutused ja võimalused, mis on pakkumise poolel ehk tööandja poolel, on jäänud suhteliselt tagapkaanile. Nenede tasakaalustamine on ikkagi kahepoolne protsess.
ELLU SAAR, Tallinna Pedagoogikaülikooli RASI teadlane
Ta tõi andmed sellest, millise haridussüsteemi me saime Nõukogide perioodist ja kuidas selles liiguti. Ta tõi näiteid liikumiste kohta USA ja Saksamaa kohta. Ta lisas, et Eestis on plaanitud üle minna Suurbritannia süsteemile ja soovitas põhjalikult tutvuda vajalike küsimuste lahendamisega.
MARJE PAVELSON, Tallinna Tehnikaülikooli professor
Ta ütles, et elu on keerulisem, palju on muutusi, palju rohkem riskime, peame tegema ebatraditsioonilisi karjäärivalikuid.
Kõrgkooli tuleb palju neid, kes on nn. tagalakindlustajad. Teine osa on kiindunud mingisse alasse, kolmandad on traditsioonide jätkajad ja on ka lapsepõlve pikendajad.
KÜLLI KANTER, Elcoteq Tallinna personalidirektor
Ta mainis, et nendel on rahvusvaheline töötajaskond. Tööle võetakse tänavalt ja samm-sammult tutvutakse vajaliku tööga.
Uutest võtetest, millega tegeletakse on probleemilahendus ja mudelkoolitus.
MÄRT RAHAMÄGI, Eesti Puutööliidu tegevjuht
Puidutööstuse probleem tänapäeval on tootearendus. Selle lahendamiseks on vaja oskajaid töölisi ja insenere, kes oskavad määrata tehnoloogiaid. Et küsimust lahendada, tuleb järjest rohkem teha koostõõd kutseõppeasutustega (kutsekool ja kõrgkool).
TIINA ANNUS, Kutsehariduse ja Tööhõive Seirekeskus
Koolitust ei saa teha nii nagu tegime varem, töö ei ole niisugune nagu varem.
Peame asjatundjatest jõudma ka analüütikuteni, süsteemi mõistjateni, süsteemi lahtimõtestajateni, muidu jäämegi nutma, et midagi ei muutu paremaks, et ei leia tööd jne.
TÖÖRÜHMADE KOKKUVÕTTED
MAAKONNA HARIDUSPROBLEEMID
KALLE KÜTTIS, Viljandi Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja
Andes ülevaate aruteludest, tõi ta esimesena välja järgmise:
- poiste ja tüdrukute konkurentsivõime koolis;
- poistel on ¾ kooli puudulikest hinnetest;
- sama suhe on ka istumajääjate puhul;
- linnakoolide klassikursuse kordajate arv suureneb;
- mismoodi korraldada koolitööd nii, et gümnaasiumidesse satuks poisse ja tüdrukuid võrdselt;
- kuidas oleks võimalik suurendada põhikooli prstiiži.
Teine probleemide ring on seotud:
- gümnaasiumihariduse ja kõrgharidusega. Kõrgkooli saavad umbes pooled gümnaasiumis õppijad. Mis saab teisest poolest? Et teine pool edukamalt elus läbi lööks tuleks suurendada gümnaasiumijärgsete erialade vastuvõttu kutsekoolides.
- Klasside täituvus võiks olla 25, äärmisel juhul 30, et ei jääks 36.
Kolmas probleemidering. Kuna laste arv väheneb, peaks mõtlema, mida teha. On kaks varianti:
- põhikooli lahutamine gümnaasiumist (see tõstaks ka põhikooli prestiiži) ja
- väiksemates piirkondades võiks tekitada koolipiirkonna eraldi näiteks 6-klassilised algkoolid, siis eraldi progümnaasium koos gümnaasiumiga. Idee on lõpetada 1.-12. klassini laste koosõpetamine.
Neljandaks. Tuleks korrastada hindamissüsteem. Pedagoogilis-psühholoogiliselt pole mitte ühtegi mõistlikku põhjust jätta laps klassikursust kordama.
45+ TÖÖTÜHM
JÜRI JÜRIVEE, Tallinna Kristiine Teeninduskooli direktor
Me ei pea rääkima mitte elanikerühmast 45+ vaid juba praegu on aktuaalne rääkida sellest, kuidas oleksid konkurentsivõimelised need kellel vanust üle 25 aasta.
Ettepanekud oleksid:
- kogukonnakesksus haridusprobleemide lahendamisel. Peaksime mõistet haridusruum laiendama ja lisama sellised osalised nagu rahvamaja, raamatukogu, ka kirik ja vald muidugi ise.
- hariduse suurem sotsialiseerimine. Kui inimene on töötamisruumist välja langenud, siis on teda väga raske sinna tagasi saada.
- Peaksime täpselt välja joonistama pildi Eesti haridussüsteemist alusharidusest ülikoolihariduseni välja ja seda ka kõikjal tutvustama.
- Oluliselt suuremat tähelepanu peame pöörama koolitajate koolitamisele. Palju tuleks lisada andragoogikat ja kirotogoogikat.
ÕPPEKAVADE TÖÖRÜHM
HUKO LAANOJA, Tartu Ülikooli õppekava arenduskeskuse spetsialist
Küsimus riiklikust õppekavast. Ka õppekava arendamise puhul on oluline info liikumine. Riikliku õppekava elluviimise vahendi probleemistik oleks:
- õppekavad on liialt reglementeeritud. Lahendus oleks õppekava diferentseerituses, subjekti identimises ja arvestamises.
- Subjekti ületähtsustamine. Tehti ettepanek luua iseseisev õppekava arendusasutus.
Töörühm käsitles ka põhiväärtuste küsimust.
EHF’02 -le tehti ettepanek arendada edasi kultuurifoorumi ja teadusfoorumi kokkukutsumise ideed.
LEHTE JÕEMAA, Eesti õpetajate Liidu juhatuse esimees
Ettepanek riigieksamite kohta: need peavad olema inimese enda valida ja kooli saab lõpetada ka kooli lõputunnistusega koolieksamite alusel.
HARIDUSSEADUSANDLUSE TÖÖRÜHM
JÜRI GINTER, Jõgeva Maavalitsuse jurist
Meie töörühm tegeles haridusõigusega. Kaks põhilist küsimust olid:
- asutuse või ettevõtte sisekoolitus (näiteks õppeasutus eelkoolist kuni ülikoolini) õppejõudude koolitamine ja
- ajude äravool vaesematest piirkondadest. Kas rikkam piirkond peaks hakkama maksma vaesemale piirkonnale peale iga maapiirkonnast tulnud inimese eest?
Käsitlesime ka mõisteid vastutuse täpsustamine, täitmise tagamine, õigusaktide üheselt mõistetavus ja omavalitsustevaheline arvlemine.
TÖÖRÜHM „ELUKESTEV ÕPE – EDUKA KARJÄÄRI ALUS”
MARI SUURVÄLI, Sindi Gümnaasiumi direktor
Palju rääkisime sellest, kuidas arvestada formaalset ja mitteformaalset õpet tööandja. Kas aluseks on paber taskus?
Miks me reastame koole riigieksamite tulemuste põhjal?
Toonitati vajadust karjäärinõustamise süsteemi väljatöötamiseks ja juurutamiseks.
EESTI HARIDUSFOORUMI ’01 LÕPPDOKUMENDIST
Selles lähtuti haridusstrateegia „Õpi-Eesti” hariduskontseptsioonist ja eelfoorumitel käsitletud probleemidest. Üldseisukohtades puudutati viit probleemi:
- hariduskontseptsiooni laialdase arutelu vajadus,
- koostöö Haridusministeeriumiga haridusõiguse ajakohastamisel,
- kogu elu kestva õppe tunnustamine nii tööturul kui ka haridussüsteemis,
- dialoogi vajadusest tööandjatega elukestva õppe võimaluste suurendamiseks,
- täiendkoolituse süsteemist ka väljaspool formaalharidussüsteemi.
Võeti vastuka mitmeid ettepanekuid ja otsuseid töörühmade temaatika järgi ja valiti EESTI HARIDUSFOORUMI ’02 TOIMKOND.
Põhjalikumalt loe: EESTI HARIDUSFOORUM “ELU JA ÕPPIMINE: ELUKESTVA ÕPPIMISE TOETAMINE” 7.-8. detsember 2001 Viljandi. ETTEKANNETE JA SÕNAVÕTTUDE KOGUMIK, Tallinn 2002.
Kokkuvõtte tegi EHF juhatuse liige Jüri Jürivee.