Mõeldes ühiskonnale, haridusele ja Haridusfoorumile

Stsenaarium on võimalikust tulevikust jutustav lugu. See võib esile tuua mõned olulised sündmused, peamised osalejad ja nende motiivid, loob pildi sellest, kuidas maailm toimib. Stsenaariumide loomine/konstrueerimine ja kasutamine aitab inimestel uurida, milline võib tulevik olla ja milliseid probleeme selles elamine võib kaasa tuua. (Scenarios, … 2008)

The future is not something that happens to us. It is the world we weave from the confluence of past gifts, present decisions and future-directed action

^{Tulevik pole midagi sellist, mis lihtsalt juhtub meiega. See on maailm, mille punume möödanikust antud niitidest, oleviku otsustest ja tulevikku suunatud tegudest.}

Sissejuhatus

Üheksakümnendate aastate teine pool oli Eestis viljakas. Siirdeperiood oli selgelt jõudnud sinnamaale, et sotsialismist oldi väljas ja uus – demokraatlik ühiskonnakord ning kapitalistlik majandus – jalgu alla saamas. Parafraseerides Ilya Prigogine’it: (ülemineku)kaosest kujunes kord. Loodud olid peamised seadused, tekkisid kõnekad valitsusvälised organisatsioonid (sealhulgas nt Eesti Haridusfoorum), loodud oli ja hakkas kehtima uus üldhariduse õppekava ja riigieksamite süsteem, tekkinud olid esimesed alternatiiv- ja erakoolid (sh kõrgkoolid). Saabus aeg ja vajadus vaadata edasi, kaugemale. Eesti Tuleviku-uuringute Instituut avaldas geopoliitilised stsenaariumid Eesti 2010 (1997). Rühm Haridusfoorumi ja Tuleviku-uuringute instituudi  inimesi töötas 1997/98 a talvel välja stsenaariumid Eesti Haridus – 2015, Haridusministeerium – Hariduskontseptsiooni (mis kasvas välja EHF 1995.-97. a tööst), Presidendi Akadeemiline Nõukogu esitas 1998. a veebruaris põhiseisukohad Õppiv Eesti.. Kõik see kokku näitab, kui aktuaalseks oli muutunud pikema tuleviku nägemine, pikem tulevikuperspektiiv. Stsenaariumide aeg algas.

Tänaseks, 2015. a lõpuks, on näha toonaste tulevikuvaadete täppiminekud, reaalsed saavutused ning probleemid, uute mõjurite tekkimine. Samas on ilmnenud teatav vastuolu: ühelt poolt haridussüsteemi ülalt-alla korrastamine-reformimine, teisalt – kaose-moment, kus kõrvuti mitmesuguste rohujuuretasandi algatustega tajutakse ka vajadust uute suurte sihtide, uute ideaalide järele.

Stsenaariumimeetodist

Maailmas, ühiskonnas, riigis on tohutu hulk kultuurilisi, majanduslikke, poliitilisi jne aspekt, mis kõik mõjutavad inimest, tema elu, õppimist, haridusasutusi, haridussüsteemi jne.

Tulevikustsenaariumide loomisel on keskendutud ekspertide pakutavatele oletatavatele mõjujõududele, ajenditele, eraldades nende seast potentsiaalsed võtmemõjurid. Nende võtmemõjurite, liikumapanevate jõudude võimalik kombinatsioon ja koosmõju annab mõneti erinevad tulevikupildid oma võimaluste ja riskidega, mis vormistatakse lugudena ja varustatakse iseloomuliku nimetusega. (vt ka Loogma 1998, 1999) Selle lähenemise näiteks on Shelli energiastsenaariumid Tavadünaamika ja Saabuva ajastu vaim ning vaatavad ette 2050 aastani. E-õppe tulevikustsenaariumide (Salmon 2006) kobaras on: planeet Sisukas, planeet Otsekohe, planeet Rändaja, planeet Piimakohv.

Hannah Kosow ja Robert Gaßner eristavad kolme peamist stsenaariumi-tehnikat: trendi ekstrapoleerimise stsenaariumid, süsteemi formaliseerimise tehnikad, loov-jutustavad stsenaariumi-tehnikad. (Kosow, Gaßner 2008)

Stsenaariumidel on nende ülevaate-uuringu põhjal järgmised funktsioonid:

• ekstrapoleeriv-teaduslik (teadmisi andev) funktsioon. Stsenaarium (stsenaariumide kobar) koondab olemasolevad teadmised ja ekstrapoleerib neid tulevikku, andes märku ka puuduolevast teadmisest (nagu nt Shell International 2003) ning võimalikes alternatiividest tavapärastele süsteemi vaadetele, paradigmadele;

• kommunikatiivne funktsioon. Ühelt poolt luuakse ühine diskursus, ühised arusaamad stsenaariumiloome protsessis osalevate inimeste ja rühmade vahel, teisalt aga vahendavad stsenaariumid teemakohast teadmist, prioriteete, loovad võimaluse-vajaduse diskussiooniks ühiskonns jne;

• sihiseadmise funktsioon. Stsenaariumid on vahendid loomaks ühiseid arengueesmärke, et keskendada tähelepanu nende savutamisele (ja mittesoovitavast hoidumisele);

• otsuste ja strateegiate kujundamise funktsioon. Alternatiivsed stsenaariumid võimaldavad ette näha einevaid arenguteid, võimalikke-vajalikke strateegiaid, kavandada tegevusi ja luua hindamiskriteeriume arengu üle otsustamiseks. (Kosow, Gaßner 2008, 18-20) 

Sageli täidab stsenaariumide-kobar mingil määral kõiki neid funktsioone.

R. Slaughter ja H. Beare (1993) pidasid tööd tulevikkudega, tuleviku-uuringuid sedavõrd oluliseks distsipliiniks, et lõid tulevikkude-õppe kursuse õpetajatele. (Slaughter 2008, 2011)

Eesti haridus 2015

1997. aastaks oli selge, et üld- ja kõrghariduse edasine areng vajab võimalike tulevikkude prognoosi pikemaks ajaks ette. Haridusfoorumi püüded luua hariduskontseptsioon ja selle esmased variandid takerdusid huvirühmade selge ühise tulevikunägemuse puudumisse. Nii võttis väike rühm ette katse vaadata hariduse (see täendab – ka ühiskonna) võimalikke arengutrende, valides ajahorisondiks aasta 2015 ja meetodiks – stsenaariumimeetodi. 1997/98 loodud (haridus)stsenaariumide alusmõtteks, põhiväärtuseks oli ja küllap on tänagi Eesti – inimene, riik ja ühiskond, mis on jätkusuutlik pikas plaanis, kus inimesed tunnevad end turvaliselt, väärtustatuna, neil on eneseteostuse võimalused ja kus areneb eesti keel ning kultuur.

Põhiväärtuste, faktorite loendi ja mõjurite koondtunnusteni jõuti stsenaarumi-loome metoodikat kasutades ajurünnakute, seminaride jmt tegevuse kaudu. Abiks oli Soome Tuleviku-uuringute Instituudi juhtivspetsialisti T Meristö loeng-konsultatsioon ja ühenduse 21st Centuri Learning Initiative presidendi John Abbotti eksperthinnang, samuti konsultatsioonid ning stsenaariumide algvariandi arutelu EHF toimkonna liikmetega.

Haridusstsenaariumides mõisteti sõna “haridus” avaras tähenduses. See hõlmas nii formaalhariduses (alusharidusest kõrghariduseni) kui ka väljaspool seda, mitteformaalhariduses toimuvat õppimist ja õpetamist. Samas kitsendati seda mõistet, paigutades hariduse alla eelkõige institutsioonilise või institutsionaliseeritava õpetuse.

Mõistmaks toonast lähtepunkti ja hindamaks stsenaariumide paikapidavust, on tarvilik pidada silmas Haridusstsenaariumide 2015 põhieelduseid (vt Loogma jt 1998):

1. Aastal 2015 on Eesti kindlasti infoühiskond. Küsimus on selles, kui uuendusvõimeline ja edukas saab Eesti olema Euroopas ja maailmas.

2. Arvutite (kui neid aastal 2015 veel nii nimetatakse) kasutamine on muutunud sama lihtsaks ja igapäevaseks kui telefoni või televiisori kasutamine aastal 1998. a. Eestis ei ole ühtki vähegi kooliskäinud inimest, kes ei oskaks käsitseda arvutit.

3. Kogu ühiskond on “võrgustunud”: suur osa inimeste igapäevasest suhtlemisest toimub telekommunikatsioonivõrkude kaudu; avalik sektor osutab teenuseid põhiliselt elektroonilisel teel; kõikide tasemete koolid ja haridusega tegelevad organisatsioonid on ühendatud telekommunikatsioonivõrkudesse, koolide “füüsilise” võrgu kõrvale on tekkinud virtuaalne koolitusvõrk, need õppeasutused, kel on oma maja ja reaalne aadress, on selles infovõrgustikus nagu rosinad saias.

4. Kampuse-tüüpi kõrgkoolid on lülitunud globaalsetesse infovõrkudesse ja ümberkujunenud virtuaalseteks õpikeskkondadeks.

5. Formaalharidussüsteemis on muutunud haridustasemete omavahelised suhted ning integratsioonimustrid suhetes mitteformaalharidussüsteemiga; kõrg- ja ülikoolijärgses hariduses on oodata uute tasemete või kihistuste teket.

6. Eesti on valdavalt teenindusühiskond. Küsimus seisneb selles, mis liiki ja millise tasemega teenuseid osutatakse ning kuivõrd globaalsed saavad seejuures olema integratsioonimustrid.

7. Stsenaariumide kõige põhilisemaks eelduseks on avatud ühiskondade kujunemine kogu maailmas ning sellega kaasnevad globaliseerumisprotsessid. (Loogma jt 1998, 3)

Sadade faktorite, mõjurite koondumine kaheks (ühiskonda ja haridust iseloomustavaks)  koondtunnuseks – võtmeteguriks – osutus stsenaariumiloome protsessi võtmeks.
Määravad on, niisiis, kaks mõjurite koondtunnust ehk “telge”:

• Ühiskonna sidusus, integratiivsus iseloomustab ühiskonda sel alusel, kas ta toimib inimesi ja rühmi (erinevaid kogukondi, gruppe, ringkondi) ühendavalt või lahutavalt, kaasahaaravalt või eemaletõrjuvalt.

Seega: sidusus versus võõrandumine.

• Ühiskonna uuenemisvõimet iseloomustab innovaatilisus ja püüdluste tase – kas orienteerutakse uute ideede, tehnoloogiate, oskuste rakendamisele ja globaalsete võimaluste maksimaalsele ärakasutamisele, probleemide ja arenguvõimaluste ettenägemisele (ennetav, jätkusuutlik ühiskond) või ellujäämisele ning rahuldutakse olemasolevaga, lahendades probleeme pärast nende tekkimist (reageerimisühiskond).
  
  Seega: innovatiivsus versus konservatiivsus.   (Vt joon 1.)

Ühiskonna sidusust ja uuenemisvõimet kirjeldavas teljestikus sai määrata neli erineva iseloomuga tulevikupilti, -stsenaariumi:

• kõrge sidususe ja madala uuenemisvõimega Rahvuskeskne Eesti ehk Rahvakoolide Eesti;
• madala sidususe ja madala uuenemisvõimega Korporatiivne Eesti ehk Pidevalt algavate haridusreformide Eesti;
• madala sidususe ja kõrge uuenemisvõimega Rikaste ja vaeste Eesti ehk Turuhariduse ja eliitkoolide Eesti;
• kõrge sidususe ja kõrge uuenemisvõimega Interaktiivne Eesti ehk Õpi-Eesti. (Aarna, 2005)
  

Kõrge uuenemis-võimega ennetav ühiskond	C. TURUHARIDUS JA ELIITKOOLID (POLARISEERUNUD ÜHISKOND	D. ÕPI-EESTI (INTERAKTIIVNE ÜHISKOND)
Madala uuenemis-võimega reageeriv ühiskond	B.  PIDEVALT ALGAVAD HARIDUSREFORMID (KORPORATIIVNE, KILLUSTUNUD ÜHISKOND)	A. TRADITSIOONILINE KOOL (RAHVUSKESKNE ÜHISKOND)
	LAHUTAV ÜHISKOND	SIDUV ÜHISKOND

Joonis 1. Eesti haridus 2015 stsenaariumid. (Loogma jt, 1998)

Loomulikult on nelja stsenaariumi kujund abstraktsioon ja iga stsenaarium kui lugu on kirjapanija(te) inerpretatsioon, visioon antud kaheteljelisuse maksimaalsest realiseerumisest. Siiski võimaldab see näha, teadvustada, milline on jätkusuutlik, elamisväärne ühiskonna- ja haridusvõimalikkus, -ideaal ning millest peaks hoiduma.

Näiteks – kui aastal 2015 on väga siduv, inegreeriv/kaasav inklusiivne ühiskond, mis on samas ka väga konservatiivne, alalhoidlik (sh väärtuste mõttes), saame oletatavasti rahvuskeskse ühiskonna traditsioonilise ja kõigile kättesaadava eestikeelse kooliharidusega. Pole väljatõugatuid, kuid pole ka eredaid tippe – neile pole huvipakkuvat arengu- ja tegevuskeskkonda ning paljud otsivad rakendust mujal maailmas.

Juba stsenaariumide väljatöötamise ajal sai selgeks, et kõige jätkusuutlikum, elamisväärsem, pikas plaanis ka konkurentsivõimelisem on Õpi-Eesti stsenaarium – õpiühiskond, mis on võimeline muutuva (rahvusvahelise, tehnoloogilise jm) keskkonnaga  kohanema, isegi muutusi ennetama, kus enamik organisatsioone on õppivad ja teadmuspõhised, kus inimesed on elukestvad õppijad. Ollakse uuenduslik/innovaatiline, pürgitakse kõrgete (kultuuri, eetiliste jm) väärtuste poole, ausus ja hoolivus on norm. Partnerlus ja koostöö valitsuse ja valitsusväliste organisatsioonide vahel on loomulik.

Kõige vähem arenguvõimalusi ja enim riske nii ühiskonnale kui inimesele on korporatiivse, pidevalt algavate reformide Eestis. Konkurents (välistav), korruptsioon, lühike perspektiiv (kasu või populaarsus kohe nüüd, kaugemad tulemused  pole olulised), iga uus võimulolija ajab oma asja, kehtestab oma seadused … Palju on pseudotegevust, populismi.

Kasvava võõrandumise, usaldamatuse õhkkonnas tekib aga hulgaliselt heategevust, humanistlikke initsiatiive valitsusväliste organisatsioonide, kogukonna- jm koolide, hoolekandeasutuste, ptofessionaalsete ühenduste jmt näol. 

Aastaid hiljem kirjutab Olav Aarna: On loomulik, et selles taustsüsteemis langes haridusfoorumi valik ühiskonna sidusust ja kõrget uuenemisvõimet väärtustavale õpi-Eesti stsenaariumile, mis näeb elukestvas õppes ja õppivate organisatsioonide arengus Eesti ühiskonna jätkusuutliku arengu ning iga inimese elukvaliteedi tõusu eeldust ja tagatist. (Aarna, 2005)

Loomulikult areneb ühiskond nii-öelda igas suunas, ilmnevad iga stsenaariumi tunnusjooned. Ometi ilmnevad mõned tunnused enam, neid tajutakse mõjukamatena kui teisi.

Kui ühiskonnateadlased käisid 2001. a välja esimese ja teise eesti metafoori, haakus see stsenaariumides võõrandava, vähesidusa ühiskonna – rikaste-vaeste Eesti kujundiga.

“Teise Eesti metafoori tuleks vaadelda siiski laiemas tähenduses. Seda võiks käsitleda kui «ülemineku (sotsiaalset) hinda» oma kõige erinevamates avaldusvormides.

Tegemist pole ühe probleemiga, rikkuse ja vaesuse küsimusega, vaid probleemide puntraga, mis hõlmab väga paljusid ühiskonnaelu valdkondi: regionaal- ja sotsiaalpoliitika, tööturu ja haridussüsteemiga seonduv, demokraatia toimimisega seotud probleemid jne. Neid küsimusi ei saa lahendada ühe-kahe valutu lõikega.” (Saarts, 2002)

Laiem ühiskondlik arutelu nende kolmanda sektori loodud stsenaariumide üle jäi tagasihoidlikuks. Ilmus ju pea-aegu samal ajal Presidendi Akadeemilise Nõukogu Õppiv Eesti. Ent stsenaariumidest päris mööda vaadata ei saanud – seda näitab haridusminister M Repsi tõdemine, et need pole praktiliselt kasutatavad, “sest puuduvad selged kriteeriumid stsenaariumide omavaheliseks võrdlemiseks” (Reps, 2004).

Teisalt nendivad OECD Eesti hariduspoliitilise raporti koostajad: Käesolev ülevaade esitab kokkuvõtte ka olulisematest mõjuritest, mis nende poliitiliste seisukohavõttudeni on viinud. Nende hulgas on presidendi Akadeemilise Nõukogu Õppiv Eesti, Haridusministeeriumi Eesti haridusstrateegia ja Haridusfoorumi eestseisuse töörühma Eesti haridusstsenaariumid 2015. Käesolevas ülevaates toetatakse nimetatud riiklikke strateegiaid ja antakse nõu, kuidas läheneda hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi, sotsiaalse võrdsuse, uute tehnoloogiate rakendamise ning hariduse juhtimise ja rahastamise detsentraliseerimise probleemidele. (OECD 2001, 3)

Ühel või teisel moel mõjutasid haridusstsenaariumid siiski arusaamist ühiskonnast ja haridusest nii Haridusfoorumisse koondunud inimeste kui üliõpilaste seas.    

Üliõpilased (ühiskonna- ja haridus-)stsenaariumidest

Haridusstsenaariumid on olnud soovitavaks õppematerjaliks mitmes aines ülikooli bakalaureuse või magistriõppes. Allpool toon väikese valiku TLÜ haridusvaldkonna magistriõppe üliõpilaste lähenemisest ja uurimistulemustest. See näitab seda, kuidas muutus nende taju tegelikkusest läbi tosina aasta, taustaks neli tulevikuvaadet.

1999/2000, Kasvatusteaduste valdkonna magistrandid, TLÜ.

Kuivõrd üks või teine stsenaarium (nii ühiskonna kui hariduse stsenaariumina) end tegelikus elus ilmutab, kuivõrd seda tajutakse, selleks pakkusid kasvatusteaduse magistrandid (I Vikentjeva jt, ca 20 üliõpilast) 1999/2000 õ-a välja järgmised tunnused, mida on järgnevatel aastatel (üliõpilastöödes) korduvalt kasutatud:

–        Hariduse kättesaadavus.
–        Kultuur ja tervis.
–        Riigi tase ja korrastav roll.
–        Majanduse seis.
–        Informeeritus – info kättesaadavus, läbipaistvus.
–        Kodanikuühiskond, valitsusvälised organisatsioonid (NGOd).

Iga nimetatud tunnuse alla koonduvad tegurid mõjutavad ka seda, milline on üld, kõrg ja mitteformaalse hariduse hariduse sisu ja kvaliteet.

Samad üliõpilased leidsid, et on üks stsenaarium, mida peaks kirjeldama n.ö topelt: rikaste-vaeste Eesti jaoks on kõik need aspektid sedavõrd sõltuvad inimese jõukusest, et mingit “keskmist”, üld-iseloomulikku pole olemas. (Muide, “esimese ja teise  Eesti” kontseptsioon polnud veel sündinud või vähemalt – avalikustatud.)

Arutlustes ja esseedes väljendati üsna üksmeelselt usku Õpi-Eesti tunnuste üha suuremasse ilmnemisse. Samas tajusid vene emakeelega magistrandid mõningat (keelest, rahvusest) tulenevat pärsitust. Neid endid see ei puuduta, nentisid nad, küll aga vastavat ühiskonna osa laiemalt. Kokkuvõttes iseloomustas neid optimism – Õpi-Eesti tuleb! Selle kohalolu on juba tajutav!

2008. Eelmaa, P; Jeedas, P; Jämsa, M; Ojala, K. Eesti haridusstsenaariumid 2015.

Üliõpilase seadsid enesele eesmärgiks:

• uurida haridusstsenaariumide mõju ja tänast hetkeseisu stsenaariumide koostajate nägemuses;

• uurida haridusstsenaariumide hetkeseisu hariduse, õppimise ja õpetamisega seotud inimeste seas;

• teha üldistused ja järeldused tulevikuks. (Eelmaa jt 2008, 3)

1. Stsenaariumide koostajad nende tähendusest ja asjade seisust.

Kuna stsenaariumide loomisest oli möödas 10 aastat, tekkis küsimus: kuidas hindavad stsenaariumide autorid ise toonaste oletuste täitmist ja hariduse ning ühiskonna seisundit. Poolstruktureeritud intervjuu tulemusena saadi muu hulgas ülevaade  sellest, kuidas on stsenaariume kasutatud ja milline on olnud nende mõju. Osutus et stsenaariumid on:

a) koostööprojektide võimaldajad (Tutvustasime stsenaariume Euroopas, mis said positiivse vastukaja, avanesid erinevate projektide taotlusvõimalused…jõudsime nii Euroopasse.);
b) õppevahend (….  eriti Õpi-Eesti stsenaarium …, oli rühmatööde arutluspunktiks);
c) diskussiooni tekitaja (Neid arutatakse siiamaani).

Täheldati, et nt Õpi-Eesti stsenaarium mõjutas teisi arengukavasid ja dokumente (nt Säästev Eesti 2021).

Kindlasti ootasid koostajad nende suuremat mõju ning tunnustamist ka näiteks valitsuse tasandil: Lukase isamaaline valitsus oli Riigikogus haridusstrateegiaid aktsepteerimas, kuid valitsus kukkus ennem seda (4). Hiljem paraku Õpi-Eesti ideed sel tasandil edasi ei arendatud. (Eelmaa jt 2008, 21)

Vastajatel paluti kosta, kuhu oleme kümmekond aastat hiljem jõudnud. Vastustes nenditi: Kõigume, oleme korporatiivses ühiskonnas, kõigiga võistlemas, kõikidega võitluses. Teisalt püüame elitaarsust kultiveerida. 2000. aastal oli helgeid momente, et oleme teel Õpi-Eestisse. 2008. aastal on rikkad ja vaesed, korporatiivsust on palju . Õpi-Eesti on taandunud.

Niisiis täheldavad intervjueeritavad kõnekat asjaolu, et soovitud ideaalist „Õpi-Eestist“ ollakse võõrandunud, ning mõnevõrra üllatuslikult leitakse end pigem korporatiivses pidevalt algavate haridusreformidega ühiskonnas.

Millised on eesseisvad väljakutsed? Intervjuudes kõlasid erinevad teravad noodid, mis iseloomustavad Eesti ühiskonna hetkeseisu ning ühtlasi mõjutavad haridusmaastikku. Mõned kõlama jäänud märksõnad: killustatus ja lõhestatus, vähe usaldust ja koostööd, rahvastikuprobleemid, põlvkondadevahelised erinevused, mitmekesisuse puudus. Väga teravalt tajutakse olukorra üldist kriitilisust, isegi ohtlikkust.

Teisalt kantakse endas ka lootust: kriisist tullakse aruka toimimise korral välja; meil ei taheta muutuda – me peame muutuma või sureme välja.

Uute stsenaariumite koostamise valguses on kõnekas mõtestada visioonide olemasolu ja tähendust: meie kultuuri iseloomustab umbusk tulevikuplaneerimise suhtes ning see on iseloomulik nii ettevõtetele kui ka valitsusele – alahinnatakse visiooni sümboolset mõju. Stsenaariume on vaja, et nad motiveeriks, aitaks valikuid teha. Edasi lähevad need, kellel on tulevikuvaade, hääbuvad need, kellel seda ei ole. Stsenaariumid on peegel, mille najal hinnata, kuidas asju tehakse (3). 

Intervjueeritavad pööravad väga suurt tähelepanu koostööle ja selle vajalikkusele. Tõdeti, et hariduskogukond ei ole eriti strateegiliselt mõtlev kogukond: igaühel on oma viis, … ei usuta, et otsustamisest midagi sõltub, otsitakse süüdlasi, lahendused ei huvita. Hariduskogukond peab sellest üle saama. Edasiminekuks on vaja enam diskussiooni, arutamist, osalust (Eelmaa jt 2008, 21-23)

2. Inimesed haridusstsenaariumidest ja hetkeseisust.
Haridusstsenaariumidele ja hariduse seisule ning perspektiivile hinnangu saamiseks küsitleti 21 inimest (neist 15 kõrgharidusega), kellele iga stsenaariumi kohta pakuti 5 stsenaariumi tekstist pärinevat põhiväidet ning paluti hinnata nenede realiseerumist.

Allolev joonis näitab positiivsete vastuste (105st võimalikust iga stsenaariumi jaoks) jaotumist stsenaariumide vahel.

Kui intervjuudes kõlas enamasti läbi, et oleme liikumas Pidevalt algavate haridusreformide Eesti stsenaariumist Turuhariduse ja eliitkoolide Eesti stsenaariumisse, siis küsitlus näitab pigem, et oleme Rahvakoolide Eestist liikumas Õpi-Eestisse. Ühine joon on küll see, et madalast uuenemisvõimest oleme liikumas kõrgema uuenemisvõime poole, aga intervjueeritavad näevad erinevalt küsitletutest sidusa ühiskonna asemel lahutavat ühiskonda. (Eelmaa jt, 2008, 37)

Ka samal aastal küsitletud ca 60 üliõpilase hinnanguis olid kerges ülekaalus Õpi-Eestile iseloomulikud tunnused. (Sarv 2008).

See oli üsna optimistlik pilt. Teataval määral vastandus sellele stsenaariumide loomisega seotud inimeste intervjuudes avaldunu.

Nii võiks 2008. aasta taju kokku võtta lootusrikkuse ja pettumuse märke sisaldavana. Nagu väljendas üks intervjueeritu: Imet on vaja ja ühist ärkamist, ühist ilmutust: hariduskogukonna … inimest ärkavad ühel päeval üles, silmad suured, selged – me peame kokku leppima, ühiselt tegutsema ja muutused toimima saama… seda ei juhtu. Meil ei ole diskussiooni, keegi ei võta vastutust, inimesed ei räägi omavahel.

2011. Eesti haridusstsenaariumid 2015: realiseerumine aastal 2011. Maris Crandall, Jekaterina Mištšenko, Kristiina Pahk, Kadri Pärn

Töös käsitletakse autorite vahel läbi arutatud ja kokku lepitud kriteeriumide alusel kõiki nelja stsenaariumi. Iga stsenaariumi analüüsi puhul on keskendutud hariduse eri aspektidele, kuid esitatud on ka ühiskondliku tausta lühivõrdlus. Analüüsis on lähtutud järgmistest kriteeriumidest:

1) suhtumine haridusse,
2) Eesti hariduspoliitika,
3) õpetaja ja õpetamine,
4) õpilase olukord,
5) koolivõrk,
6) tehnoloogia osatähtsus hariduses,
7) elukestev õpe.

Analüüsis on kasutatud hulgaliselt statistilist jm allikmaterjali (HTM, KOV jt kodulehed, ajakirjandus jm), et iga stsenaariumi tunnuste realiseerumist/ilmnemist tõendada.

Kokkuvõttes öeldakse:

Analüüsides nelja stsenaariumi, leidsime, et praegust Eestit kõige paremini kirjeldav stsenaarium on „Pidevalt algavate haridusreformide Eesti“. Ilmselt on see seotud majandusliku kriisiajaga Eestis ja terves maailmas. Nimetatud stsenaariumi järgi on Eesti lahutav ja madala uuenemisvõimega ühiskond, kus toimuvad pidevad haridusreformid, haridust omandatakse hirmus ääremaadele jääda, levinud on edukultus ja ühiskond on küllaltki ebastabiilne. Hariduspoliitikas tehakse järjest haridusreforme, mis on sageli läbimõtlemata. …Häid õpetajaid tuleb koolidesse vähe, õpetaja amet pole väga hinnatud. Koolikohustuse täitmine on suur probleem ning kool võitleb sotsiaalsete probleemidega. On vahe eliitkoolide ja tavakoolide vahel, nii tehnoloogilises osas kui ka õpetajate kvaliteedi poolest. Püüeldakse gümnaasiumihariduse ja ülikoolide (ka välisülikoolide) suunas, sest heitlikus ühiskonnas on see parim võimalus edu saavutada ja mitte olla mahajääja rollis.

Ilmneb ka teiste stsenaariumide üksikuid tunnuseid (nt spetsialistide kaasamine hridusotsustesse jne).

Õpi-Eesti suunas on võimalik liikuda, kuna Eesti on üldiselt e-sõbralik (e-riik, IT-haridus jms), riik panustab uuendustesse, luuakse innovaatilisi firmasid, mis saavutavad väljaspool riiki edu, võib leida heategevuslikke ettevõtmisi, otsedemokraatia on arenenud (e-valimised, foorumid). …. Lisaks on selle stsenaariumi järgi elukestva õppimise idee liikunud suurema hulga inimesteni, püüeldakse enesetäiendamise suunas. Seega võib väita, et palju on sellist, mis on Õpi-Eestile omane. Ometi usume, et see stsenaarium järgneva kolme aasta jooksul täielikult ei teostu, vaid  pigem on see saavutatav aastaks 2020 või hiljem. (Crandall jt 2011, 26)

2013. Nägemus eesti haridusstenaariumid 2015 ja haridus aastal 2013. Anneli Sepp, Priit Remmelgas, Mirjam Prints, Marjaana Järv.

Selles töös võrreldi 1997/98 a öeldut olukorraga 2013 ja toodi iga stsenaariumi juures esile hulgaliselt “täppiminekuid”, kuid ka palju ernevusi nii ühiskonnas kui hariduses.  Stsenaariumi “Rikaste-vaeste Eesti” tõekssaamine on omal moel kõige nukram. Seda näitab:

• Ääremaastunud Eesti;

• Üksteisele pidev „ärategemine“ nii poliitikas kui ühiskonnas tervikuna;

• Võitlusest loobunud inimeste arvu kasv;

• Olelusvõitlus, mis valitseb ka haridussüsteemis kui  võitjate haridus (eliitkoolid) versus kaotajate haridus (tavakoolid).

Kokkuvõttes nendivad autorid 2013 aasta vaates:

Õpikeskkonnast rääkides jõuame tahes-tahtmata olelusvõitluseni, mis valitseb Eesti haridussüstemis. See on võitlus eliit- ja tavakoolide vahel. Eliitkoolid on siin kas traditsioonilisemad ja orienteerunud niiöelda läbiproovitud akadeemilisele teadmisele või siis rakendavad uudseid progressiivseid õpitehnoloogiaid. Tavakoolide õpikeskkond on aga nii tehniliselt kui ka moraalselt vaesunud. …. Tavakoolide “teenindada” jäävad probleemsed õpilased, aga ka andekamad õpilased, kel pole avanenud võimalust või pole soovi eliitkoolis õppida. Sellise kirju kontingendi õppetöös on õpetajal pigem sotsiaaltöötaja-kasvataja roll, ning põhirõhk on õpilaste probleemide lahendamisel.

Eesti on Euroopa Liidu üks vaesemaid riike. Sotsiaalset heaolu ja solidarsust tõstvad väärtused on siinses neoliberaalses ühiskonnas tabu. Ühiskond on killustunud rikasteks ja vaesteks, puudub tugev keskklass. Riigis on infotehnoloogia kasutamine väga kõrgel tasemel, palju on vastava ala spetsialiste, ent tööturul üldiselt valitseb kvalifitseritud tööjõu puudus, seda ka lihtsamatel töödel. Üheks põhjuseks on siin see, et haridussüsteem ei arvesta tööturu hetkevajadustega. Teisest küljest on siin põhjuseks ka sotsiaalsed probleemid – paljud töökäed on lahkunud teistesse riikidesse, kus tööjõud on väärtustatud. Inimesed peavad täna, 2013. aastal haridust enda jaoks oluliseks, kuid kõrghariduse omandajate hulk on vähenenud, välja arvatud magistritasemel. Vähenenud on ka gümnaasiumisse astujate ja ka gümnaasiumite hulk, samas suureneb kutseharidust omanavadate õpilaste arv. Kutsehariduses on suur väljalangevus. Rakenduskõrgkoole pigem suletakse kui avatakse.
Kõrgharidusreform tõi meile aga tasuta kõrghariduse, kus kõrgharidust avalik-õiguslikus ülikoolis finantseerib riik ning õppetoetusi jagatakse vajaduspõhiselt.

Tänases Eestis peetakse oluliseks elukestvat õpet ning tööalastel täiendus- ja ümberõppekursustel osalemine läheb tõusujoones. Sellegipoolest valitseb täiendkoolituste turgu erasektor ning vaid vähedes ettevõtted saavad enda töötajatele lubada pidevat täiendõpet.

Kokkuvõttes on üliõpilaste tajutud ja kirjeldatud arengud küll mõnes aspektis innovatiivse Õpi-Eesti suunal, kuid see sundumus on viieteistkümne aasta jooksul, vaatamata e-riigile jmt ikka enam alla jäämas konservatiivse, korporatiiv-korruptiivse ühiskonna tajule.

2015. Talgujate mõttekoda

Talgujad on rühm inimesi, kes juba kümmekond aastat regulaarselt kohtuvad regulaarselt virtuaalses rühmatöös klubilises (Võimaluste värava virtuaalklubi ehk V3), seminari, mõttekoja vm vormis arutledes rohkem või vähem filosoofilises laadis maailma ja Eesti asjade üle. Rühma tuumik osales 1980-90ndate aastate reformides (sh koolifüüsikute 3 aasta pikkuses mõttetalgu-protsessis) ja muudeski uuendusprotsessides, aga rühmas on professorite, emerituste kõrval ka hiljutisi magistrante-doktorante, lüürikutest-muusikutest psühholoogide-põllumeeste-füüsikuteni. Ühe oktoobrikuu (2015) mõttekoja teemaks sai stsenaariumid Eesti haridus 2015 ja tänapäev. Järgnev kajastab seda arutelu.

Täna haridusstsenaariume lugedes

Haridusstsenaariume lugedes on näha nende sobivust tänasesse, resoneerimist tänapäevaga. Nii näiteks kõnelevad kasvavast sidususest viimastel aastatel võimendunud kogukonna- ja hoolivus-ettevõtmised, kogukonnakoolide teke on seejuures eriti kõnekas. Õpi-Eesti ilmnebki selgemalt kogukondade tasandil. Elukestev õppimine ja õppivad organisatsioonid (sh koolid) ning innovatiivsuse populaarsus (sh tele-ekraanil) kõneleb õpi-ühiskonnast. Ometi tajutakse end olevat eelkõige korporatiiv-korruptiivse ühiskonna ja pidevate (haridus)reformide stsenaariumis, pigem võõrandavas kui kaasavas ühiskonnas, eriti viimastel aastatel.

Mõned arengud

Tundub, et esiteks tuleb eristada riigi (valitsuse), ühiskonna, organisatsiooni,  inimtasandit. Igal tasandil on näha nii sidusat-kaasavat ja uuenduslikku-väärtuselist kui korporatiiv-korruptiivset, halvustavat-välistavat käitumist-tegevust-väärtusi. Selle tõestuseks tuleb vaid jälgida avalikku meediat – näiteks ETV foorumeid ja Riigikogu istungeid, näoraamatu ja DELFI kirjust arvamuste-kommentaarride pildist rääkimata. Samad tunnused on ka seadusloomes, kus teadmispõhisusele[2] protsess, et asi edeneks.

Viimase ca 7-10 aasta jooksul on ilmne üha tugevnev võõrandumine “nende, ametnike” rolli ja “meie” – õpetajate jm vahel. Selle tunnuseks on valitsusväliste organisatsoonide, kodanikualgatuste “talumine” (muidu ei peeta meid demokraatlikuks ja kukume mõnes tabelis koha allapoole), aga nendega kui võrdväärsetega dialoogi eiramine, (kaas)otsustaja rollist ilma jätmine. Näiteks on kogu erakoolide (mis enamuses on MTÜd) finantseerimise saaga, õpetajate normkoormuste muutmine palgatõusu varjus jne, kus osapoolte kaasatus oli minimaalne.

Niisiis tuleks saavutada “õige” kaasava/eksklusiivse ja uuendusliku/konservatiivse vahekord kultuuris, hariduses jne. See on küsimus tasakaalust. Tasakaal selgub protsessis, kaasamine – on kas koostöö või – koosmäng (nagu orkestris).

Tudub, et seda tasakaalu on kergem saavutada omavalitsustes. Näiteks on setode-võrokeste omakultuurikeskne lähenemine. Kultuur on igikestev ja haridus on kultuuri osa. Paraku on kultuur (ja teadus, paljud asjad hariduseski) tänapäeval enamasti projektipõhine. Siin ilmutab end vastuolu pidevuse, kestlikkuse ja üksikprojektide kaose vahel.

Mõned mõtted põhjustest ja mõjuritest

Inimeste ja ka organisatsioonide rahulolematuse, pettumuse  taga võib seista seegi, et laulva revolutsioonini viinud ja 90ndate kaasalöömise-aja lootusrikkuse, innustuse ja tulevikulisuse liinid  on end ammendanud. Suur idee – iseseisvus – on teostunud., ka Euroopas ollakse end korralikult “sisse seadnud” – kes osanuks veel 25 aastat tagasi unistada viisavabadusest jmt.  

Haridusstsenaariumides kajastunud mõjuritele on lisandunud uued aspektid. Toome esile vaid mõne. Kõigepealt – käsuliin EÜ-st. Kuidas seda ka ei pehmendataks – algne hoiak – vaatame trende, kaalume – asendub sageli ettekirjutuste täitmisega. Seega on projektid, tellimused (sh uuringud) ja ekspertarvamused juba eos ahistatud. Muidugi võib mõnelgi juhul vastmeelne välis(?)mõju tuua kaasa olukorra, kus “välisvenlane” ühendab – meenutagem nt “fooliummütside” või värskemat migrantide probleemi ja nende vastukaja ühiskonnas. Välisabi (EÜ-st, Põhjamaadest jne) on võimaldanud paljude initsiatiivide. projektide elluviimise, samas aga võib viia näilise koostööni ilma sisemise ühtsuseta.

Välismõjurite kõrval pole väheolulsed ka nö sisemised mõjurid, eelkõige inimfaktor. Selle üheks aspektiks on ühiskonnas toimuv loomulik vananemine – 80-90ndate romantikute-entusiastide-idealistide põlvkond hakkab asenduma nendega, kelle ainus tunnetatud keskkond on iseseisev Eesti. Ühelt poolt vajavad-soovivad nad olla kaasatud, olla oma asjade üle otsustajad, teisalt tulla eluga toime oma kultuuris, kogukonnas. Kõigil neil mõjuritel võib, olenevalt konkreetsest situatsioonist olla nii edendav kui konservatiivne, nii kaasav kui eksklusiivne, võõrandav mõju.

Mõjurite lisandumine  – Välismõjurid. Eelkõige EÜ “käsuliin” (otsene või kaudne või käsuliinina tõlgendatud).  See võib olla mõnes suunas toetav (nt ülikoolide teadusprojektide rahvusvahelisuse, koostöö nõue), samas aga ka piirav.  “Välisvaenlane konsolideerib” – toimub seesmise potentsiaali mobiliseerimine, koosmäng. Samas välisabi (selle tingimused) võib viia  näilise koostööni, ilma sisemise ühtsuse ja tegeliku koosmänguta. – Sisemõjurid.Inimfaktor. Eelkõige  inimese tegelik kaasatus, sisuline osalus. Omakultuur ja kogukonnad – nii ruumilised (nt küla) kui väärtuspõhised (nt heategevuslikud) kui sidususe faktor.

Lisandunud ja muutunud mõjurite kõrval võib märgata ka mõju-telgede hargnemist. Näiteks sidusus, mis iseenesest peaks tähendama koostööd võib olla näiline, sisuline koostöö on asendunud deklaratiivse, formaalse koostööga, mis pole jätkusuutlik. Ajutised, lühiajalised (äri-, teadus-,  arendus- jm) projektid  on võimalikuks näiteks.

Hargnemist tuleb tõdeda ka innovatiivsuse ja väärtustega seoses. Näiteks – kui veel 30 a tagasi oli ausus ja usldusväärsus kaheldamatud väärtused, siis tänapäeval näivad need teatava hulga kodanike jaoks muutuvat iganenuks. Tasub vaid mõelda viimase aastakümne JOKK-skeemidele riigi ladvikus. Samalaadne hargnevus toimub rahvuslike, kõlbeliste väärtustega ja muudeski sfäärides. Kõrghariduse rahvusvahelisustumine, ülikoolid maailma tippülioolide reas on ju rahvuslikku uhkust kõditav. Aga sellega kaasnev ülikoolide ikka ingliskeelsemaks muutumine (mis, muide, vastandub konstitutsioonile!) – kas ei lõhu see meie oma kultuuri enam kui mõnisada või tuhatkondki immigranti.  Ka kõrgel innovatiivsusel on oma hargnevus: uuendused uuenduste pärast, tehnoloogilised (sh sotsiaalsfääris) või uuendused, mis peavad silmas rahva ja ühiskonna jaoks olulisi kaugeid perspektiive.

Eespoolkirjeldatud lahknemiste põjuseks on küllap see, et demokraatlik vaba ühiskond on suhteliselt noor, inimese ja ühiskonna küpsemine vabaduste väärikaks kasutamiseks võtab kindlasti palju enam aega. Paraku – ega nö vanad demokraatiadki vastuoludest vabad ole.

Mõju-teljed   “Telgede” hargnemine Sidusus-võõrandavus – formaalse, deklaratiivse koostöö versus koosmängu, inimesest lähtuva koostegevuse aspekt; inimese tasandil – äng versus rõõm eneseloomisest ja panustamisest; välismõjude aspekt (sh konkurentsi aspekt). Innovatiivsus-konservatiivsus  ja väärtuste iseloom – deklaratiivse ja tegeliku vastandumine; aususe, usaldusväärsuse vastandumine isiklikule kasule.

Uuetest ohtudest – uuest väljakutsest

Vaadates eespool esile toodud mõele muutusele, mida viimase aastakümne arengud on toonud, tuleks küsida – kas on joonistumas välja mingid ohud, uus ohustsenaarium, mille ettenägemine aitaks vältida valesid otsuseid. 

Esimeses lähenduses tundub ilmnevat järgmine ohustsenaarium. Selle taustaks on välisegurina ikka suurem üleilmastumine ja sisetegurina – püüd välisega kohaneda, reageeriv seisund.

Uus (ohu)stsenaarium Eesti – konkurentsivõimeline monstrum seestpoolt, tegelikult – liivaterake suurte riikide tallal, omaenese rikkuse mahamängija.  Hariduses – monstrumülikoolid/koolid – liivaterakased suurte ülikoolide projektisabades,  omaenese rikkuse (paljusus hariduses jm) mahamängija.

Ehk on ilmnemas üldse teadvustamata allhoovused … selle taga seisavad nö massiväljalised mõjurid … üldine ärevus, äng kui ühiskondliku teadvuse peale mõjujad, millel polegi niisugust loogilise tekstina kirja pandavat loomust (Nt No99 “kõntsa-näidend”).

Seda enam on vajalik tasakaalu otsimine/loomine ühelt poolt otstarbekuse ja teiselt poolt paljususe kui loomingu, innovatsiooni allika vahel. Seda ka hariduses. Uus aeg on keerulisem kui oleta(si)me – seda ohtlikum on selle lihtsustamine nt konkurentsivõimele.

Lõpetuseks

Põletav küsimus, mis on Eesti järgmine suur eesmärk, hakkab vastust saama. Viimase aja debatid on lauale pannud lausa kaks pilti unistuste Eestist. Ühte sihiseadet võiks nimetada edasi Euroopasse, teist tagasi Eestisse. Kumbki pole märgi otsijate ega muude tarkpeade looming, need on välja kasvanud elust enesest. (Heidmets 2015)

Ühiselt tehtav haridustegu  peaks olema  läbiv  teema  kogu  aega ja  igal pool – kogu Eestis. Ehk teiste sõnadega –  kogu Eestimaal ja  kogu aeg peaks  realiseeruma  see … ainsana jätkusuutlikuks  kiidetud  stsenaarium, mille nimeks selle koostajad panid Õpi-Eesti (Interaktiivne ühiskond).

Ühiskujutlus  oleks see, milles igaüks määratleks  enese  sellesse panustajana, mitte ei otsiks teistega mingeid imetillukesi „kokkupuutepunkte“ või „ühisosa“ ja üritaks seal oma erahuvisid parimal moel realiseerida  (loe: asja enda poole kallutada).
Kolm  koos toimimise  „võimalikkust“ oleks
KoosTÖÖ: Nagu töö definitsioon ise juba ütleb, on siin tegemist  inimeste sihipärase tegevusega, mille tulemuseks on  mingi produkt. 
KokkuMÄNG: Mäng teatavasti  ei ole  produktile suunatud. Marxil on ideaalettekujutus ühiskonnast, kus  töö on transformeerunud  inimese loomejõudude vabaks mänguks. 
ÜhisELUTEGEVUS: kogu Universumit hõlmav  kõigi ja kõige  omavaheline seotus. (Ruttas, 2015a) 

Lõpetuseks tasub mõelda järele haridusstsenaariumide lõppjärelduste viimase punkti üle:  Ühiskonna seisundi pidevast analüüsist ja võimalike tulevike kavandamisest avalikkuse osavõtul võiks kujuneda oluline sotsiaalne tehnoloogia liikumisel “Õpi-Eesti” suunas. Uusi sotsiaalseid tehnoloogiaid arendava ja valdava ühiskonna tekkimist võiks oodata mitte varem kui aastal 2010. Kirjeldatud arenguprotsesside käivitamiseks peab olema tagatud Vabariigi Presidendi ja peaministri isiklik ning Riigikogu ja valitsuse kollektiivne toetus. (Loogma jt 1998)

Vajadust ja võimalust selliseks ümbermõtlemiseks pakuvad tärkavad initsiatiivid – Jääkeldri protsess, Meie Eesti talgud, Arvamusfestivalid jpm ning uusimana – uue ühiskonna loomise arutelu-protsess. Saale Kareda (2015): Uue elamisväärse ühiskonnakorralduse loomiseks on vaja liikuda konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda. 

Sotsiaalsete tehnoloogiate avastamine-õppimine-kasutamine on alles lapsekingades. Ehk vajab see uuendust a la Internet üksikute arvutite asemel?

Siin võibki vast määravaks saada see, kas  kunstlikult ärgitatavad muutused (artifikatsioon) on  orienteeritud  eesmärgile või  vahendile. Esimesel juhul  on  innovatsioon suunatud ühiskonna arengule, teisel – vanade vahendite väljatõrjumisele  uute  poolt (nt tehnoloogilisele uuendusele).

Allikaid

Aarna, O. (2005). Haridusstrateegiline protsess Eestis ja Eesti Haridusfoorum. RiTo 11. Tallinn: Riigikogu. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11152 (22.11.2015)
Crandall, M; Mištšenko, J; Pahk, K; Pärn, K. (2011). Eesti haridusstsenaariumid 2015: realiseerumine aastal 2011. Kooperatiivne projekt. Tallinn: TLU KTI.
Eelmaa, P; Jeedas, P; Jämsa, M; Ojala, K. (2008). Eesti haridusstsenaariumid 2015. Kooperatiivne projekt. Tallinn: TLU KTI.
Eesti Haridusfoorum ’96 otsused. (1997). Tallinn.
Eesti hariduskontseptsioon. Eelnõu (1997). Tallinn: Haridusministeerium.
Eesti haridusstrateegia.(1998). Eelnõu. Tallinn: Haridusministeerium.
Eesti tulevikustsenaariumid : üleriigiline territoriaalmajanduslik planeering “Eesti 2010”. (1997). Toim. Garri Raagmaa, Erik Terk. Tallinn, Tartu: Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Eesti Tuleviku-uuringute Instituut – http://www.eti.ee/user_upload/eesti2010.pdf (29.10.2015)
Estonia’s Education Scenarios 2015. May 2, 1998. The 21st Century Learning Initiative. http://www.21learn.org/activities/events/estonias-education-scenarios-2015/
Heidmets, M. (2015). Sellist Eestit tahtsimegi. Postimees 14.12.2015. http://arvamus.postimees.ee/3429705/mati-heidmetsa-essee-sellist-eestit-tahtsimegi.

Iljinskaja, L. (2014). Üldhariduskoolide valmisolek HEV-õpilase tulemusliku õppimise toetamiseks juhtkonna liikmete hinnangutes. TLÜ KTI.
Kareda, E, Kornel, V; Kreitzberg, P; Loik, R; Sarv, E-S; Vernik, E-M; Vooglaid, Ü. (koost). (1988, 1989). Eestimaa haridusplatvorm. Tallinn.
Kareda, S. (2015). Uue elamisväärse ühiskonnakorralduse loomiseks on vaja liikuda konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda. 31. 08.2015. http://www.uusyhiskond.org/alkeemik.html (10.12.2015)
Kommentaarid. … epl.delfi.ee/news/arvamus/tootukassale-tuleb-anda-lisaulesanded-ja-uus-nimi?id=73193037&com=1&reg=0&no=0&s=1

Kosow, Hannah; Gaßner Robert. (2008).  Methods of future and scenario analysis Overview, assessment, and selection criteria. Bonn: Deutsches Institut für Entwicklungspolitik.  https://www.die-gdi.de/uploads/media/Studies_39.2008.pdf  (28.11.2015)

Loogma, K, Ruubel, R, Ruus, V, Sarv, E-S, Vilu, R . (1998). Eesti haridusstsenaariumid 2015.  Tallinn (2 trükki, sama ka vene ja inglise keeles)
http://www.ise.ee/dokumendid/stsenaariumid.htm
Loogma, K. (1998). Tuleviku-uuringud kui teadusala. Koost K Loogma Tuleviku-uuringud: metodoloogiline vaatepunkt. Tallinn: Tuleviku-uuringute Instituut, 6 – 14.
Loogma, K. (1999). Arendusprojektid hariduse, arendustegevuse ja kultuuri valdkondades. Koost K Loogma Tuleviku-uuringud: rakenduslik vaatepunkt. Tallinn: Tuleviku-uuringute Instituut, 6 – 14.
OECD:  Riikide hariduspoliitilised ülevaated. Eesti. (2001). http://www.eays.edu.ee/aja/media/BAPP/materjalid/Eesti%20hariduspoliitika%20ylevaade.pdf
Okk, G. (2015). Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport. Lõppraport, august 2015.
https://riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/eutarkvt_loppraport.pdf
Reps, Mailis. (2004). Hariduse osa teadmistepõhises Eestis. RiTo 9. Tallinn: Riigikogu. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11288&highlight=kaalutluste&op=archive2  (3.12.2015)
Ruttas, V. (2015a). Ühistest kjutlustest ja tegudest. https://www.scribd.com/doc/286251245/Uhistest-kujutlustest-Ja-tegudest
Ruttas, V. (2015b). Miks head õpetus ignoreeritakse. https://www.scribd.com/doc/288190283/MIKS-HEAD-OPETUST-IGNOREERITAKSE
Ruttas, V (2015 c).  Fiktiivdemonstatiivsete produktide eluilmas. https://www.scribd.com/doc/288844133/FIKTIIVDEMONSTRATIIVSETE-PRODUKTIDE-ELUILMAS
Ruttas, Valdo. (2015). Konservatiivid ja haridusuuendus. https://www.scribd.com/doc/289892219/  (25.11.2015)
Saarts T. (2002). Kas teine Eesti on olemas? – http://www.emor.ee/kas-teine-eesti-on-olemas/  (5.12.2015)
Salmon, G. (2006). E-õppe tulevikustsenaariumid.  http://uudiskiri.e-ope.ee/?p=8924  (8.12.2015)
Sarv, Ene-Silvia (2005). Haridusfoorum – looja või “mahavaikitav hääl”” hariduses . Raina Vürmer (Toim.). 21. sajandi haridus – kas haridus kõigile? EHF 28. ja 29. jaanuar 2005, Tallinn, ettekannete ja artiklite kogumik (53 – 64). Tallinn: Eesti Haridusfoorum.
Scenarios: An Explorer’s Guide. (2008). Shell International BV.
http://s05.static-shell.com/content/dam/shell/static/future-energy/downloads/shell-scenarios/shell-scenarios-explorersguide.pdf
Sepp, A; Järv, M; Prints, M; Remmelgas, P. (2013). Nägemus Eesti haridusstsenaariumid 2015 ja haridus aastal 2013. Kooperatiivne projekt. Tallinn: TLU KTI.

Slaughter, R. (2011). Introduction.  Education for the Twenty First Century Revisited. http://richardslaughter.com.au/wp-content/uploads/2008/04/E21C2_Intro_2011.pdf
Slaughter, R.   (2008). Futures Education: Catalyst for Our Times.  Journal of Futures Studies, February 2008, 12(3): 15 – 30.   http://richardslaughter.com.au/wp-content/uploads/2008/04/fe_catalyst2_jfs_final.pdf
Tulevikutrendid. Maailm ja Eesti. (1997). Tartu/Tallinn: TUI
Õppiv Eesti. Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu ettekanne Riigikogule (19. veebruar 1998). Tartu-Tallinn. [2] Viis võtmeala, -valdkonda – Senge 1990, 2000 ….