Eesti Haridusfoorum 2017 eelürituse – õpikerilaua põhjal
Ene-Silvia Sarv
Sissejuhatuseks
Eesti Haridusfoorumi ajalugu algas formaalselt 1995. aastal. Esimesed, sadade osavõtjatega foorumid keskendusid Eesti hariduskontseptsiooni loomisele 1 , kuigi arutuse all oli palju muudki haridusrahva ja ühiskonna jaoks olulist. 2000. aastal oli haridusfoorum pühendatud õppimisele ja õpiühiskonnale 2 . 2015 aasta juubelifoorumi keskmes oli lisaks muule tehtule ka stsenaariumide Eesti haridus – 2015 realiseerumine 3 . 2017 aasta Haridusfoorum „Õppimine kriisidest ja õppimiskriisid“ haakub eelnevatega mitmel moel. Alates 1990ndatest on õppimise mõiste avardunud ja hõlmab tänapäeval nii lapse kui elukestvat õppimist, nii üksikisikut kui rühmi, kogukondi, organisatsioone. Kuigi õppiva organisatsiooni ja õpiühiskonna käsitlus pole meedia “esilehe teema”, on mõned selle põhiaspektid üsna iseenesest-mõistetavaks saanud, vähemalt koolirahva seas. Samas oli 2017. aasta tähelepanuväärne, et PISA testide üliheade tulemuste üle rõõmustas ehk haridusrahvas ise – meedia ja paljud arvamusliidrid suunasid kohe tähelepanu oletuslikule “head testitulemused, õnnetud koolilapsed” dilemmale. Et see PISA sotsiaalvaldkonna analüüside ilmumisel kummutatud sai, ei pälvinud Eestis kuigi suurt tähelepanu.
Õppimise teema sellise laiema käsitluse taustal oli iseenesetmõistetav püüda 2017. aasta haridusfoorumi eel n.ö kaardistada õppimisest arusaam ja sellega seotud tulevikuihalus, nagu seda tajub-sõnastab läbilõikevalim ühiskonnast. Sellise kaardistuse loomise üheks efektiivseimaks viisiks on mõttetalgulise kerilaua-meetodi 4 kasutamine, mis võimaldab piiratud arvu osalejatega haarata ideaale, protsesse ja probleeme nii indiviidi, organisatsiooni kui sootsiumi/ühiskonna tasandil. Lisaväärtuseks on seejuures kerilaua-meetodi kogemine osalejate poolt – s.t õppimine. Kogu lähenemise eripäraks on 1) kõigi osalejate/mõtete võrdsus, positiivsus, võimaluste otsimine ja kritiseerimise välistamine, 2) rühmade (st mõtlemistasandite) roteerumine – igaühe võimalus aduda ideid ja protsesse nii inimese, kogukonna/organisatsiooni kui ühiskonna tasandil.
Kogu tegevuse ja käesoleva artikli sihiseade leiame tööjuhendist: “Kerilaua – kollektiivse mõttetegevuse – tulemusena võiks kooruda olevikulise kaardistus ja suunad, ideed, algatused 21. sajandi Eestiga seonduvaks (… kodus, organisatsioonis, sootsiumis, ühiskonnas jne) – nt aastaks 2030, 2040”.
Järgnevaga püütaksegi mõeldust-öeldust kokkuvõte teha.
1. Paar alustus-/taustaideed (tegevuslik-nägemuslik, väesolu-käesolu)
Mida kiirem on elu ja mida enam tegevusi, seda avaram ja selgem peaks olema nägemus, et mitte kaotada pisikeste sammudega siblimises selle siblimise põhjust ja sihti.
Antiik-Kreekas tähendas tegevuslik millegi materiaalse, materiaalse kultuuri loomist. Tänapäeval on ikka vähem inimesi otsese materiaalse loomisega seotud, kui mitte pidada materiaalseks ametkondades loodud-täidetud pabereid või baite.
Nägemuslik-visionäärlik kujutus, mis kunagi oli valitsejatele meelepärase kujut(i)use loomine (portree, vm). Tänapäeval on nägemuse, visiooni tähendus mitmestunud. On kellegi meeleheaks (kasvõi klikkide saamiseks) loodav kujutlus, mis võib, aga ei pea tõde olema. Selle muudab “tõeks” uskujate-klikkijate suur hulk. Staaride-fännide “kooslus” on sama valdkonna nähtus. Post-tõe e tõejärgse ajastu mõiste sellest näivuse tõekspidamisest ehk tulenebki.
Teisalt on visionäärlik-nägemuslik lähenemine võimalike tulevikkude rohkem või vähem teadlik adumine, väljajoonistamine, võimalike arengute analüüsimine ja soovitavate valimine oma tegevuse kavandamise ning teostamise läbi, nagu 90te algul näitas R. Slaughter, Shelli stsenaariumid, Rooma Klubi raportid ja stsenaariumimeetodi kasutused Eestiski 5 . Teaduslik tõde on seletamisvõimeline ja muutumisvõimeline kui ilmnevad uued faktid.
Tulevikkudesse, soovitud tulevikku viib muundumisvõime, muutumisvõime, mida Margus Ott nimetab väesoluks 6 . Väesolu muudab potentsiaalse võimaliku käesoluks, virtuaalse – tegelikuks. Õppimine tekib siis, kui muutumine on vajalik ja toimub. See käib nii üksikinimese kui inimekoosluste, ühiskonnagi kohta.
Inimkoosluste, reaalsete ja virtuaalsete kogukondade maailm pole lihtne, nagu pole lihtne ei inimene ega närvirakki. “Mida enam me teame, seda selgemaks saab, kui vähe me teame” pretendeerib tänapäevase vanasõna tiitlile. Keerukuse ja kompleksuse (complexity 7 ) tajumine ning arvestamine mistahes valdkonnas on mitte niivõrd staaride ja arvamusliidrite kui kogukondade võime. Püsivad (nt professionaalsed, organisatsiooni, paikkonna vmt) reaalsed kogukonnad, aga ka nt valitsusvälised organisatsioonid jmt ning võrgustikud põimuvad tänapäeal virtuaalsete võrgustikega.
Kerilaua-kogukond on ühtpidi ajutine, isetekkeline läbilõige teistest kogukondadest, samas esindab nende kogukondade kogemust ja elu- ning ühiskonnataju, teadmisi. Mida mitmekesisem see on, seda rikkalikum ja adekvaatsem on ühise mõttetegevuse 8 tulemus ja intensiivsem vastastikune rikastamine. Haridusfoorumi kerilaua osalejate seas oli gümnaasiumiõpilasi, õpetajaid, kooli juhtkonna liikmeid, haridusametnikke, personalijuhte, põllumehi, IT-spetsialiste, kasvatusteadlasi, praktilis-filosoofilisi mõtlejaid jt, kel eluaastaid 17 – 70+. Neid ühendas väärika tuleviku ihalus ja elukestev õppijaksolek.
2. Midagi potentsiaalset olevikust – väesolu, mis end lahti kerima hakkab
2.1. Tulevikupildid 2017 -> 2040, mille idud meis ja ühisknnas olemas on
Ühiskond ja inimene – see on sümbiootiline koosolu. St pole võõrandumist, ühiskond on inimese ja inimene ühiskonna osa – sümbiootiline vastastikku rikastav-toitev koosolu (läbi kogukondade). Ühiskonna tuum – inimene, kes on vastutustundlik nii enese kui teiste suhtes nii kogukonnas kui globaalselt; kes on terve ja toimekas (vaimne ja füüsiline heaolu); kes toimetab kaasavas ja innovatiivses konkurentsi-keskkonnas, kes saab aru miks ja kuidas õppida.
PISA head tulemused on üle kandunud riigi juhtimisse ja ühiskonnaellu.
Inimeste maailmapilt on avaram, nad mõistavad oma tegude mõju/tagajärgi.
Ühiskond – see on (iga) inimene – s.t, et iga ühiskonnaliiget tajutakse väärtusena, ja sellisena hinnatakse. Ühiskond – see on kogukonnad, mis osalevad ja mille seisukohad on arvesse minevad nii kohalikul, oma valdkonna kui riigi (valitsemise, seadusloome) tasemel.
Inimesed-kogukonnad (silmast-silma ja virtuaalsed) tunnetavad ja teavad efektiivse suhtlus-, koostegevus võrgustiku mõõtu (nn Dunbari arv), oskavad selles jm rühmades metoodiliselt mõtelda-tegutseda. Kogukonnad oma paljususes (sh ka valitsusvälised organisatsioonid ja vabaühendused) on tunnustatud ja seadustatud panustajad riiklikku seadusloomesse.
Kogukonnad ja organisatsioonid on on õppivad kogukonnad (organisatsioonid), mille põhiväärtus on igaühest hoolimine, lugupidamine ja toetamine, igaühe väärtustamine, kus on loodud võimalused indiviidi aktiviseerumiseks, enesearenduseks, ja mille ülesehitus loob võimalused ning vajaduse regulaarseks (enese)refleksiooniks (mõtestamine, mitte hindamine).
Toimib võrgustumine – olukord, kus kogukonnad on ka virtuaalsed, st inimene osaleb mitmes kogukonnas.
Eraalgatus tugineb kogukondlikele väärtustele – organisatsioon, kogukond on individuaalse algatuse võimendaja.
Võistluslikkus versus jagamise, kaasamise kultuur – see tähendab toimetulekut muutustega, piisavat aega kvaliteetsete lahenduste otsimiseks-leidmiseks.
Õppimine – see on väärtusruumi loomine info tarbimiseks. Õppimine ei ole seotud kooliga – see on olemuselt nagu pühapäevahommik, st toimib koduharidus – (kodu/kodaniku kasvatus) – väärtuskasvatus – ja selleks on piisavalt aega. Kooliharidus on mõtestatud iga õppija jaoks, õpetaja on (kogemus)õppimise juhendaja ja hindamine on enesehindamine, -refleksioon. On realiseerunud turvaline õpikeskkond: ei võrdlevatele hinnangutele, vähem võistlust, kodulähedane algkool. Ülekaalus on sisemiselt motiveeritud elukestev õpe: võimalus koguda kursusi taseme saamiseks erinevates õppevormides; õppimine on elukestev; baasharidus loob aluse elukestvaks õppeks. Õppimine on mitmekesine, ainekeskselt lähenemiselt on nihkutud probleemi lahenemisele, toimub sotsiaalne ning formaalne-informaalne õppimine.
Arenenud on inimese, õpetaja oskus protsesside juhtimisel, ühises (mõtte)tegevuses osalemiseks, panustamiseks. Õppimine on ka õpetamine, sädelemine oma võrgustiku kaudu. Kooli õppimine, koolikultuur hõlmab ja lapsevanemaid kui õpikogukonda ja iga eri(li)suse (sh erivajadus) hoolivat käsitlemist. Õppimist ja arenemist toetab kootsinguline arenguvestlus.
Digiõppe kvaliteedimuutus – see on eelkõige õpetajate-õppijate kogukonnad. Toimib digiõppe virtuaalne kompetentsikeskus (e-õppimise keskus) e-kursuste, loengute jmt , mis tähendab üle-Eestilist ja globaalset õppimise keskkonda, ka varemloodud õpiobjektide jm varamut (a la avalik raamatukogu).
Inimene on teadlik, vastutustundlik iseenda suhtes, samuti kogukonna suhtes ja globaalses mõõtmes (loodus). Läbi kultuuri ja õppimise (sh kooli-/haridussüsteemi) on toimunud suhtumise muutumine (võõrandumise, kitsarinnalsuse kadumine), maailmapildi avardamine suurema pildi ja vastasmõjude, oma tegude mõju mõistmine. Inimene on taas kasvatatud/viisakas, empaatiline, samas kaasav-innovatiivne-konkurentsivõimeline. Eesti inimene on saavutanud/oskab saavutada vaimse, füüsilise heaolu. Tasakaalukus väärtustes on hinnatud.
Keskkond – “alles on nii krokodillid kui inimesed”. Eestlased on alles, on heas toonuses koos robotitega.
Kokkuvõttes – 2040. aastal on Eestis tark, ennast ja teisi teadvustav, reflekteeriv, koostegevusele ja hoolivusele orienteeritud inimene, ühiskond (ja valitsemine).
2.2. Nägemuselt – selleni liikumiseni e. väesolult-käesolule
Kuna rühmad pidid keskenduma soovitud tuleviku-nägemusele, ei keskendutud puuduste-vastuolude esiletoomisele. Ometi on iga ettevaate ja selle poole liikumise momendis peidus tahe muuta midagi olemasolevat, kasutades positiivset, vähndades negatiivset, mittesoovitavat.
Võõrandumine (kriitiliselt suur, silmatorkav), võistluslikkus, negatiivne eeskujustamine (nt väärtused, korruptiivsus, ebaausus eriti poliitikas), refleksiooni (kui teadvustamise, ka ühiskonna tasandil) puudumine, inimese tegelik alaväärtustamine (puuetega inimesed, väheedukad jne) – annavad põhjust mõelda, et on vajalik teadvustamine – ühiskonna toimimise ja õppimise ümber-/taasmõtestamine ja ümberkorraldamine.
EHF foorum või mõni muu lähem ettevõtmine võiks olla teadvustamis/puhastumis-manifesti algataja.
Teadvustamise üheks aspektiks on õppimise-õpetamise-hindamise/tunnustamise (tunnistus, sertifikaat) kaasaega toomine võistluslikkuse vähendamise ja kaasamise-jagamise-individualiseerimise suurendamise mõttes. See puudutab nii indiviidi kui kogukonda, ühiskonda/riiki tervikuna.
Teadvustada seda, et Mida mõõdad, seda saad! Teadvustada seda, et erilised väärivad erilisi võimalusi (nii nõrgemad kui tugevamad, nii andekad kokanduses kui ka keemias) ja ühetaoline õpetus passib ühetaolistele ühetaoliste taastootmiseks…
Teadvustada seda, et riik/ametkond/ametnik on iga inimese jaoks, tema kohus on olla lugupidav ja hooliv (on tema palgal!).
Teadvustada seda, et kriitilise mõtlemise oskuseta on nii õpilane kui õpetaja manipuleeritav nii paremate kui pahemate poolt.
Teiseks aspektiks on väärtuste eeskujustamise ja vastutuse (poliitikud jt avaliku elu tegelased, parteid jne) võtmise taastamine.
Kolmandaks – kodanikuühiskonna (kogukondade, seltside, MTÜde jne näol) tõstmine võrdseks ja võrdõiguslikuks partneriks parteide-ministeeriumide jmt kõrval. MTÜdel nii õigus kui ka kohustus oma valdkonnas alati eelnõudele oma seisukoht/ettepanekud lisada.
3. Tuleviku-ihaluse sammudest
3.1. Asjad, mille tegemine on vajalik (ja siin-seal alanud)
1. Kogukondade jms
- tekkimise ja tegevuse toetamine
- otsustuse, ekspertiisi võimestamine
– mitte projektipõhised, riigi poolt ettekirjutatud finantsid, vaid püsifinantseerimine mingi baasi või vajaduse alusel.
2. Kogukondade/külaseltside, -keskuste kui õpikeskuste tunnustamine (nii formaalselt elukestva õppe kontekstis kui moraalselt).
3. Õppest
- e-õppe (sh üldhariduse) süsteemi ja tunnustamise (tunnistused) loomine
- piirideta
- õpetajad – nt õpibussid jmt, mis on komplekteeritud kogukonna tellimisel (nii nende sisu kui inimesed, kokku paneb bussi nt HM)
- õppimine – taseme- jm õppe võimalus globaalselt (e-õppe kaudu)
- e-õppe kogemuspäevad (koolidele, koolidevahelised, aga ka igale soovijale)
- suund digivägevusele (digipädevuse kõrval ja sellest edasi)
4. Käivitada programm nimega “ Kriitiline mõtlemine 360° “, s.o: “Miks ma näen/mõtlen niimoodi?” – see oleks ka manipuleerimise/manipuleeritavuse välistamine.
5. Koduse õppe aja suurendamine (st vähem formaalseid, tähenduseta kodutöid koolist – koduse kasvatuse võimaldamiseks)
6. Hindamise , ka kujundava hindamise ümbermõtestamine suunaga enesehindamisele ja refleksioonile.
7. Haridustehnoloogia , -tehnoloogide “toomine tänapäeva”, selgete pädevusnõuetega (pedagoogiliste ja tehnoloogilise kvaliteedi saavutamiseks).
8. Eeskujustamine – telepoliitika ja poliitikud teles/meedias olgu eeskujuks!
3.2. Mida on vaja teha, mida tahan teha, et soovitud tulevikku liikuda
Kerilaua-kogukonna ettepanekute sõelumisel seati üksmeelselt esikohale kriitilise mõtlemise 9 arendamise ja eri(li)suste austamise ning neile (arengu)võmaluse loomise vajadus. Kriitilise mõtlemise arendamise temaatika oli päevakorral juba 90ndatel – tegevused R.W.C.T. 10 ja visuaalse mõtlemise 11 arendamise programmide ja kursuste raames. Praeguses kontekstis tähendab kriitiline mõtlemine eelkõige seda, et kriitiline mõtleja pole manipuleeritav meedia, päevapoliitika ega demagoogide poolt , teisalt ka seda, et kriitilise mõtlemise arendamine on oluline aspekt nii õpilase kui õpetaja õppimises, et seda peaks toetama kootsing, s.o inidividuaalse õppija vajadustest – võimetest lähtumine. Nii on kriitilise mõtlemise arendamise vajadus-tingimus seotud ka erilisuse austamise ja selle arenguvõimaluste loomisega. Vajalik on individuaalne ja lugupidav lähenemine, Igaühele peaksid kättesaadavad olema vajaduste-võimaluste avalik andmebaas; enese-hindamise, -diagnoosimise materjalid. Seejuures on oluline rõhutada, et nii kriitilise mõtlemise kui eri(li)suste hindamine-arendamine pole seotud ainult inimese kui indiviidiga – sama käib ka rühma, kogukonna, rahvaalgatuste jm kohta
Joonis. Soovitud ja vajalikud arengusuunad.
4. Inimene iseenesega, kogukonnaga, ühiskonnaga – kokkuvõtteks
Ühiskonda ja selle juhtimist-valitsemist vaadates on tajutav positiivsete eeskujude alatähtsustamine ja negatiivse, kitsarinnalise, ahistajalikkuse võimendumine, seda erti läbi meedia ja arvamusliidrite esinemiste. Ebapiisav, ebaaus info, väljendusviisi ülbus, ametnike ja poliitikute formaalne, mitte sisuline otsustuspraktika jne on silmatorkava võõrandumise oluline põhjus.
Esitati mõte, et 2017(18) aastal võiks Eestist ja õppimisest alata RESTART, mis kümne-kahekümne aastaga areneks ja leviks üle maailma. See oleks omalaadne “Teeme ära” vaimsel-moraalsel tasandil, enese- ja maaimapuhastus. Eesti restardi-manifesti liikumine on liitunud teistega maailmas, on olnud edukas!
Ülaltoodu on ergastav mõte, mida küll kerilaudsed üles ei korjanud. Pigem püüti selgitada, et restarti ei saa haridusvallas teha nagu masinas, sest haridusvald on nagu loodus, kus mõni asi sureb ja mõni tärkab. Põletatud maa ehk restart on praegu käsil puuetega laste peal katsetamisega, mis väga kurbi tagajärgi võib põhjustada. Küll on oluline – TEADVUSTAMINE.
Aga ometi – kriisile läheneva või kriisis oleva maailma jaoks võiks restardi-mõte olla väärtuslik. Mitte “musta, põletatud maa” taktikana vaid just vaimse. moraalse puhastumise vajaduse teadvustamise ja teostamisena. Ahistamisskandaalide esiletõus, safariküttide hukkamõist jmt on ehk selle võimalikkuse-vajaduse tunnusteks. Mis Eestisse puutub, siis – DELFI kommentaarium on sellise puhastumise vajalikkuse musternäide, kus modereerimata jäävad nii roppused kui vägivallaüleskutsed. Perefraseerides Urmas Otti – nii inimeses kui ühiskonnas on hea ja halb olemas. Igaühe ja kõigi valik ongi nende vahel valida. See valiku tegemine muutub sunnituks kriisis, aga selle valikuga saab hävitava kriisi muuta loovaks.
Koos-mõtlemise, koostegemise ja individuaalse vastutustundliku loovuse sümbioos saab olla õppiva ühiskonna ja hariduse kasvu ning arengu pinnaseks.
Tänuavaldus
Lõpetuseks tahab autor ja EHF’2017 tänada kerilaua osalisi ja lahket pererahvast – Jaan Poska gümnaasiumi Tartus, samuti protsessijuhti e. peakeerutajat Margus Maksimovit ning rühmade järjehoidjaid Ruuta Ruttast, Krista Esklat. Eraldi tänusõnad Margus Otile sisuka õppimis-mõtiskluse eest, mis toetas arutlusi ja avardas osaliste mõttevälja ning on väärtuslikuks sisendiks ka käesolevasse kirjutisse.
Lisad
Lisa 1. Protsessiskeemid – sisutaktid rühmades ja rotatsioon (Margus Maksimov)
SISEND: igaühe kogemus, (argi- ja akadeemiline teadmine), tulevikuihalus.
PÜÜDKEM:
- häälestuda oleviku-tuleviku elu ja hariduse (sh elukestva õppe) võimalustele, mõjutustele, stsenaariumidele, see on VÄESOLULE;
- aktualiseerida oma ja oma organisatsiooni või/ja tutvuskonna erinevad kogemused, õpikogemused, enesearendused;
- kaaluda oma seisukohtade usaldusväärsust;
- säilitada valmisolekut positiivseks, ärakuulavaks, panustavaks osaluseks;
- mõtelda erinevatel tasanditel – indiviid, organisatsioon/asutus/kogukond, ühiskond/sootsium/riik.
Tasemerühmad kerilaual (roteeruvad taktist-takti, tasemelt-tasemele): inimene, kogukond/organisatsioon, ühiskond/riik. Toimumisaeg: 10.15-18.00.
Lisa 2. Margus Ott EHF’17 ja (õpi)kerilauale
(Ene/Silvia Sarve ja Margus Oti mõttevahetusest 21. nov Messengeris)
M. Ott: “Kriisis õppimine ja õppimine kriisist” on väga hea teema. Kriis on õppimisega tihedalt seotud. Toynbee räägib, et rahvastele või tsivilisatsioonidele tulevad väljakutsed (ehk kriisid) kasuks – kui need pole “liiga suured”, hävitamani neid füüsiliselt. Ja Deleuze’i järgi mõtlemine ei toimu niisama (nagu enne öeldi, et mõtlemine on inimesele midagi loomulikku, iseeneslikku), vaid selle tõukab käima mingi “vägivald”, ühesõnaga midagi kriitilist: mingi ühitamatus või ebakõla, mis pakiliselt nõuab mõtlemist.
Põhimõtteliselt kogu haridus ja õppimine iseenesest ongi kriitilised, kriisi-lised, nii üldisemas eristus-olukorra tähenduses kui ka kitsamalt pakiliselt nõudva olukorra tähenduses. Sest reaalne õppimine tähendab mingi uue teadmise, oskuse vm omandamist, ehk et toimub eristus, otsustav vahe eelnevaga; ja õppimine on ka seotud mingi nõudmisega – olgu välisega (õpetaja, haridussüsteem jne nõuavad, et ma õpiksin seda-ja-seda) või sisemisega (inimesel on tung õppida, tung uuele, mis lausa sunnib teda, isegi sellise askeesini, millesse nii paljud õpetajad ja õppejõud maailmas, sh Läänemaailmas on mõistetud).
Mis viimast puudutab, siis ilmselt on Eestiski veelahe Mengzi ja Xunzi järgijate vahele: esimese järgi „inimloomus on hea” (renxingshan 人性善), teise järgi „inimloomus on kuri” (renxing’e 人性惡) ehk nad rõhutasid vastavalt sisemist ja välist motivatsiooni. Ja ehkki on tõsi, et väline motivatsioon on vältimatult kohal (juba õpilase-õpetaja positsioonierinevuse tõttu, muust rääkimata), siis ometi haridussüsteemi üks põhiülesandeid peaks olema sisemise motivatsiooni osa suurendamine.
Ehk küsimus on selles, kuidas vähendada „halba kriisi” (millega ma toime ei tule, mis rutjub mu enda alla, lämmatab mu) ja rohkendada „head kriisi” (mis stimuleerib, kutsub mind välja, uude, põnevasse). Konks on muidugi selles, et need käivad koos: igast halvast kriisist saab leida väljakutse (jah, kuni lõpuni!) ning iga hea kriis on seotud riskiga, et ma ei tule toime, jään alla ehk et see jääb lihtsalt halvaks. Ja kuidas neid sättida, nii et inimesed saaksid õppida ja areneda – see on pedagoogikapraktika igikestev ime.
Küsimus (ES): Kuivõrd on sarnane lähenemine organisatsiooi/kogukonna ja nt riigi, ühiskonna õppimisele? Õppimine siin ju metafoorina, aga kasutatud ja kasutusel seoses Senge jt õppivate organisatsioonidega ning Nonaka&Takeuchi teadmusringluse ja -loomisega. Eks Haridusfoorum tekitas 20 a tagasi Eesti arengustsenaariumid (Eesti haridus – 2015), kus õpiühiskond enim/ainsa jätkusuutlikuna ilmnes. …
M. Ott: ma arvan, et kindlasti on seotud. ja tänapäeva teadmismahukas majanduses on see järjest tähtsam (ja mind jätkuvalt närib kahtlus, et senine haridusmudel on ajale jalgu jäänud; sest ehkki on vaja mingite ühiste baasasjade teadmist, on järjest olulisem kooperatsioonivõime, sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused, kohanemisvõime). ja kuigi ka mingi standardiseeritus on ilmselt vajalik (a la korrutustabel ja kirjandusklassika), siis ometi peaks hariduse peamine eesmärk olema toetada inimese individuaalset arengut ka isiksusena. loodan, et aeg on edasi läinud; mulle tundub, et minu isiklik areng toimus pigem haridussüsteemi kiuste kui tänu sellele.
ES: Trots on suurepärane motivaator!
Lisa 3. Sõelumise tulemus
Ettepanekud-ideed esitati tasemerühmade poolt (valik arutelu või kaalumise tulemusena), iga osaleja sai hinnata etteantud skaalas (Minu rida! – 3 punkti, Toetan aktiivselt – 2 p, Toetan kui vaja – 1 p, Pole seisukohta, ei pea oluliseks – 0 p, Olen vastu – -2p) Neutraalseid ja mittenõustuvaid hinnanguid ei antud ühelegi ideele.
| Ettepanek/idee | Punkte sõelumisel | Koht | Kommentaar /adressaat (lisatud ES poolt rühmade materjalide põhjal) |
| Kogukonna* seaduslik õigus ja kohustus võtta sõna ja seisukoht | 6 | seadusandja | |
| Ökokogukonnad (takistab vaid harjumuspärane mõtteviis) | 7 | Kohalik, vajab soodustamist KOV, riigi tasandil | |
| Õppekava järjepidevus : arengusuuna säilitamine, ainete ühendamine valdkondadeks | 7 | HTM, INNOVE, aineseltsid, koolid | |
| Oluline on teadvustada ja tegutseda selle mõttemudeli järgi, et hierarhiline juhtimisviis on on hoopis alternatiivne, mitte ainuvõimalik | 7 | Juhtimismalli muutmine – org, koguk, parteid, jne – õppiv org/koguk, kaasav ja brain-model juhtimismudel | |
| Üldpädevuste mõõtmine | 7 | HTM, INNOVE, kasv-teadus, ülik | |
| Coachingu kasutamine Teadmusloome + teadmus-ringlus = õppiv org | 8 | Personaalne ja kogukona/rühma (õppija) vaatlev-reflekteeriv, mitte hindav õpetamine, arengutugi. Õpetamise-õpetamise muutumine individuaalse arengu toetamiseks seesmise motivatsiooni leidmise-ergutamise teel | |
| Õige koha leidmine | 8 | Elukestev vajaduspõhine/ennetav tugi;Adekvaatse ja laia info kättesaadavus | |
| Inimes(t)e suhtumise muutmine | 8 | Väärtushoiakute ja suhtlemislaadi eeskujustamineVõõrandumise minimiseerimine | |
| Virtuaalne kompetentsi-keskus (e-õpe) | 8 | HTM, Kutsekoda, Riik/seadusandj; mudeli loomine – ülikoolid? prof. koguonnad? | |
| Arenguvestlus -> coaching (õpilane) (õpetaja) | 8 | HTM … ; coachingu-oskused õpetajale, arenguvestluse tähendused ja mudelite paljusus – mallide loomine/kogumine ja jagamine/andmebaas | |
| Kogemuse väärtustamine + refleksiooni mõtestamine | 10 | 5. | Riik, KOV, ettevõtjad, juhid, õpetajad, iga inimene |
| Pärimuskultuur õppekavasse | 10 | 5 | HTM, koolid |
| Digipädevuse asemel – digivägevus | 11 | 4. | …. ! |
| Lastevanemate õpikogukonna väljaarendamine | 12 | 3. | HTM, KOV, koolid, LV ühendused – LV kogukonna rolli seadustamine ? |
| Väljundipõhine tagasiside ja hindamine | 12 | 3. | Riigis, ühisk-s, parteis, kogukonnas jne lubaduste-plaanide andmebaas, tagasisdetsamise ja hindamise mehhanismi loomine (sh nt avalikud andmebaasid vmt) |
| Globaalne kultuur õppekavasse | 12 | 3. | HTM, koolid, ülikoolid, kultuuri- aine seltsid jm prof kogukonnad |
| Eri(li)suse austamine ja võimaluste loomine | 14 | 2. | Individuaalne ja lugupidav lähenemine, olemasolevate ja vajalike vajaduste-võimaluste avalik andmebaas; enese-hindamise/ diagnoosimise materjalide kättesaadavus |
| Kriitilise mõtlemise arendamine (laps+õpetaja+coach) | 15 | 1. | ! |
* – kogukonna mõiste alla on siin koondatud ka professionaalsed kogukonad (nt emakeeleõpetajate, füüsikaõpetajate, koolipsühholoogide selts jmt), ühendused (nt Lastekaitse liit jmt), külaseltsid ja kogukonnad jne. Neid iseloomustab formaalse hierarhilise juhtimise puudumine või teisejärgulisus.
Märkused
1 Eesti Haridusfoorum ’99. Eesti haridussüsteemi arengu kontseptsioon. Ettekannete ja sõnavõttude kogumik. Koost. V. Jüriso. Tallinn, 2000. 153 lk.
2 Eesti Haridusfoorum 2000. Õppimine ja õpetamine õpiühiskonnas. Ettekannete ja sõnavõttude kogumik. Koost. V. Jüriso. Tallinn, 2001. 163 lk
3 Mõeldes ühiskonnale, haridusele ja Haridusfoorumile: Arutlused stsenaariumide Eesti Haridus – 2015 (1997/98) teemal. Ene-Silvia Sarv. http://www.haridusfoorum.ee/kogumik-2015/moeldes-uhiskonnale-haridusele-ja-haridusfoorumile
4 Meetodist vt nt : Ruttas, V., Sarv, E-S. (2012). Mõttetalgud kui pedagoogiline, andragoogiline protsess. Metodoloogilise konverentsi ettekande slaidid. “Mыследеятельностная педагогика: содержание, формы и методы образования, построенного на идеях мыследеятельности”, Moskva, 15-16. mai, 2012. https://www.slideshare.net/EneSilviaSarv/ruttas-v-sarv-es-mttetalgud-kui-pedagoogiline-andragoogiline-protsess
Sarv, E-S. (2010). Mõttetalgumeetod hariduses. Tallinn: TLÜ. http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/mottetalgumeetod/
Talgujate kodulehti: http://talgujad.tartu.ee ; www.talgutaru.com
5 Slaughter, R. A. 1996. Critical Futures Study as an Educational Strategy. – R. A. Slaughter (ed). New Thinking for a New Millennium. Routlege, London, New York, 137–154.
SHELL. 2007. Global scenarios 2025; http://www.shell.com/home/content/aboutshell-en/our_strategy/shell_global_scenarios/previous_scenarios/previous_scenarios_30102006.html (12.01.2008).
EESTI 2010. 1997. G. Raagmaa, E. Terk (toim). Eesti tulevikustsenaariumid: üleriigiline territoriaalmajanduslik planeering “Eesti 2010”. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Eesti Tuleviku-uuringute Instituut. Tallinn, Tartu: Eesti Tuleviku-uuringute Instituut.
Loogma, K, Ruubel, R, Ruus, V, Sarv, E-S, Vilu, R . (1998). Eesti haridusstsenaariumid 2015. Tallinn.
6 Ott, M. (2014). Vägi. Individuatsioon, keerustumine ja praktika, Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut.
Ott, M. (2014). Õpivägi. Õpetajate leht.
Ott, M. (2017). Päris vale iha. Sirp, 29.09.
Vt ka Lisa 2.
7 Alhadeff-Jones, Michel. (2017). Time and the Rhythms of Emancipatory Education: rethinking the temporal complexity of self and society. Routlege: New York.
Mason, Mark. (2008). Complexity Theory and the Philosophy of Education. Educational Philosophy and Theory 40(1):4 – 18.
8 Kerilaua protsessi skeemi vt Lisa 1.
9 Vt nt: Paul, R. (1993). Critical Thinking: What Every Student Needs to Survive in A Rapidly Changing World, Dillon Beach, CA: Foundation For Critical Thinking. Critical Thinking: What Every Student Needs to Survive in A Rapidly Changing World, Dillon Beach, CA:
Foundation For Critical Thinking. – http://www.criticalthinking.org/pages/critical-thinking-moral-integrity-and-citizenship/487
10 Reading and Writing for Critical Thiking – lugemine ja kirjutamine kriitiliseks mõtlemiseks.
11 Kukk, Ivi (2001). Visuaalse mõtlemise arendamisest põhikoolis.TPÜ.