Suurfoorum 2003

EESTI HARIDUSFOORUM 2003

MAAKONNA, LINNA JA VALLA OSA KOOLIHARIDUSES

5.–6. detsember 2003 Paide Ühisgümnaasiumis

Foorumile oli valitud 151 delegaati.

Eesti Haridusfoorumi 2003 eelfoorumid toimusid:

  • 29.10.03 Kärdlas – Mis on „HARIDUS KÕIGILE”?
  • 31.10.03 Jõgeval „ALAEALISED JA KURITEGEVUS”
  • 6.11.03 Jõhvis „MUUKEELNE HARIDUS EESTIS”

Eelfoorumitest osavõtjaid oli 147.

Foorumi avas UNESCO ERK peasekretär DORIS KAREVA.

Ta avaldas headmeelt, et foorum toimub Eestimaa südames ja hea, et kõneaineks on haridus kõige laiemas mõttes päev pärast pretsedenditut õpetajate streiki taaskordses Eesti Vabariigis.

Haridus on ÜRO UNESCO organisatsioonis esimesel kohal. Ilma hariduseta poleks teadust ega kultuuri; ilma hariduseta poleks peagi põhjust kõnelda ka rahvusest. Ta avaldas headmeelt, et Eesti on liitunud UNESCO pikaajalise programmiga „Haridus kõigile” ja et Eestil on ka midagi pakkuda võimalike haridusstrateegiate osas.

Eesti haridus-ja teadusminister TOIVO MAIMETS peatus oma ettekandes VÕRDNE VÕIMALUS OMANDADA HEA HARIDUS vajadusel muutuste järele.

  • Rohkem usaldust ja vastutust tuleb anda koolidele endile ja eelkõige kooli juhile, kes on kursis kohapealsete ja riiklike vajadustega.
  • Koolide rahastamisel tuleks rakendada haridusosaku süsteem, mis sisaldaks kõiki maksumaksja poolt lapse õpetamiseks tehtavaid kulutusi ja liiguks koos lapsega kooli, kus ta õppida otsustab. Samu probleeme peab toetama ühistranspordi võrgu korrastamine ja koolibusside aktiivsem kasutuselevõtt.
  • Oluliselt peaks paranema täiendkoolituse süsteem kõikides valdkondades. Peame analüüsima vajadusi ja rakendama ka välismaist head kogemust.
  • Vaja on korda teha ja uute õpivahenditega sisustada kõik koolihooned.
  • Riigi ülesandeks jääb rahastamine (jõuda lähiaastatel hariduskulutusteni 7% SKP-st), seadusandluse korrastamine ja kvaliteedi hindamine. Oluliselt tõuseb kooli enda sisehindamise roll.
  • Olulise probleemina tõstis ta esile vajaduse kutsekoolide võrgu korrastamise lähtudes riiklikest ja piirkondlikest vajadustest ja nõude materiaalsete ressursside efektiivse kasutamise vajadustest.
  • Ta peatus ka probleemil, et kõrghariduse plahvatuslik üliõpiladste arvu kasv (2,5 Korda) ei vasta tööandjate ja riigi tegelikele vajadustele.

Ta püstitas nõude teha muudatusi Eesti hariduskorralduses nii, et iga haridusliiki iseloomustaks kolm üldist komponenti:

  1. Hariduse sisu õppimises erinevates haridusastmetes lasteaiast täiskasvanuõppeni;
  2. Hariduskorralduslik lahendus õppeasutustes;
  3. Haridussüsteemi rahastamine riigis tervikuna.

Ta lõpetas esinemise sooviga, et peame saavutama olukorra kus õpetamise asemel tegeldakse ÕPPIMISEGA, et õppekavad teeniksid individuaalset arengut ja hariduskorraldus tagaks, et koolis on õhkkond ja suhtumine niisugune, et õppur on kaitstud, areneb, tal on tulevikus võimalused olla edukas ja omada soovi pidevalt õppida.

Plenaaristung:

MIS ON SAANUD /SAAMAS EESTI HARIDUSSTRATEEGIATEST?

Ettekande tegi OLAV AARNA, Riigikogu kultuurikomisjoni esimees.

Ta tuletas meelde, et Eesti Haridusfoorum sündis soovist muuta meie hariduspoliitika stabiilsemaks ja kaasata ühiskonna erinevad huvirühmad hariduspoliitika kujundamisse. Need kaks soovi aitaksid edukalt edendada kodanikuühiskonna arengut Eestis.

Haridusstrateegilisi dokumente on viimastel aastatel koostatud üsna mitu: Õppiv Eesti – 1997, Eesti haridusstrateegia – 1998, Eesti haridussüsteemi arengukava aastani 2010 – 1999, Eesti haridussüsteemi arengukontseptsioon – 2000 ja Õpi-Eesti – 2001.

Ometi ei ole lahendatud kaheksa aastat tagasi püstitatud ülesanne – koostada kõigi huvirühmade osavõtul pikaajaline haridusstrateegia (hariduspoliitika kontseptsioon), mis Riigikogu poolt aktsepteerituna oleks aluseks hariduspoliitika kujundamisel.

Kavandamiselt tegudele!

Alustuseks tõi ta ülevaate OECD ekspertrühma saavutused, kes külastas Eestit neli aastat tagasi. Seal oligi peatükk „Kavandamiselt tegudele”, milles oli kuus soovitust Eesti haridussüsteemi arengu suunamiseks:

  • Üleminek kavandamiselt strateegiale ja tegevusele (strateegia realiseerimisele);
  • Üleminek tippudekeskselt (elitaarselt) süsteemilt kõiki õppijaid kaasavale (egalitaarsele) süsteemile;
  • Riikliku poliitika ja selle rakenduste ühitamine „Õpi-Eesti” õppijakeskse filosoofiaga;
  • Haridussüsteemi inimressursside väljaarendamine;
  • Saavutada rohkem, kasutades olemasolevaid teisiti;
  • Haridusministeeriumi uue rolli mõtestamine detsentraliseerimise ja õppeasutuste autonoomia tasakaalustamisel.

Me ei ole liikunud eriti soovitu poole. Et liikuda kavandamiselt strateegiale ja tegevusele tuleks:

  • Omada visiooni pikaajalisest eesmärgist;
  • Koostada neljaks – viieks aastaks tegevuskava;
  • See tegevuskava realiseerida vastavate regulatsioonide, programmide ja eelarvete kaudu.

Ta peatus Eesti arengumudelitel ja Õpi-Eesti visioonil. Õpi-Eesti põhitunnuseks on: sidus ühiskond ja ühiskonna ning tema liikmete kõrge innovatsioonivõime ja püüdluste kõrge tase. Analüüsides maailmamajanduse arengut näeme, et ettevõtted lähtuvad oma strateegia valikul kahest võimalikust alternatiivist:

  • Kulukeskne, kus püütakse olla turuliider võimalikult madalamate kuludega;
  • Innovatsioonikeskne, kus püütakse pakkuda teistest erinevaid kõrgema kvaliteediga tooteid/teenuseid.

Poliitilise loosungi asemel tuleb üle minna teadmiste- ja innovatsioonipõhisele ühiskonna ning majanduse arengumudelile. Sama vajadust kordavad väikeste variatsioonidega erinevad Eesti arengut käsitavad dokumendid: „Säästev Eesti 21″, „ Ühiskondlik lepe” ja „Eesti edu 2014″.

Olav Aarna peatus veel järgmistel küsimustel:

  • vajadus minna innovatsioonipõhisele arengu teele;
  • mis meid takistab?;
  • pahupidi 80:20 printsiip.

Ta lõpetas ettekande järgmiste järeldustega:

  • Kuna Eesti on jõudnud olulisse pöördepunkti oma arengus, siis on haridussüsteemil täita võtmeroll innovatsioonisüsteemis.
  • Õige pea peaks tegevuskavana olema olemas haridusstrateegia.

On vaja:

  • tuleviku kavandamisel lõpetada loitsimine ning asuda tegevusi kavandama ja tegutsema;
  • õppida oma viimase kümnendi vigadest ja Soome kogemustest rahvusliku innovatsioonisüsteemi kujundamisel;
  • UNESCO programm „HARIDUS KÕIGILE” Eesti kontekstis lahti mõtestada;
  • asetada Eesti haridussüsteemi areng (rahvus-)kultuuri ja rahvastiku innovatsioonisüsteemi konteksti.

Ülevaatega LIIKUMINE ÕPIÜHISKONNA SUUNAS esinesid TPÜ emeriitprofessor VIIVE RUUS ja TPÜ Haridusuuringute Instituudi direktor KRISTA LOOGMA.

Nad kirjeldasid ja analüüsisid õpiühiskonna ideede arengut ja peamisi tõlgendusi. Tagapõhja avamisel tõid nad välja arengu järgmised tegurid:

  • Ajaloolised mõjutused;
  • Õpiühiskonna määratlemine haridusstsenaariumides ja neli tingimust õpiühiskonna suunas liikumisel;
  • Õpiühiskonna võimalikkusest Eestis.

Teemat kokku võttes jõudsid nad järeldusele, et ideestik õpiühiskonnast on Eestis olemas. Põhilisteks barjäärideks on ühiskonna killustatus, korporatiivsus, keskendumine lühiajalistele (majanduslikele) eesmärkidele ja erakondadevahelised vastuolud.

Lahenduseks võiksid olla järgmised asjaolud:

  • Euroopa, OECD ja Eesti arengukavade ning dokumentide sh”Õpi-Eesti” haridusstrateegia põhjalik analüüs;
  • Avaliku võimu juhtiv roll ja vastutus Eesti arengustrateegiate määratlemisel koostöös kolmanda ja erasektoriga.
  • Kõikvõimalikud meetmed, sh maksusoodustused erasektorile õppimise korraldamisel töökohtadel, teadmusjuhtimiseks, kvaliteedijuhtimises , hariduse, sh kutsehariduse toetamiseks.
  • Ülikoolide ja teadusasutuste ning koolide ja ettevõtete mitmesugused koostöövormid, sh vastavate finantside eraldamine riigieelarvest, erasektorilt ja üksikisikutelt õpiühiskonna ideestiku edasisele väljatöötamisele, propageerimisele ning levitamisele.
  • Eesti senisest palju laiem ja arvukam osalus rahvusvahelistes,

Eeskätt Euroopa teadus- ja arendusprojektides ja vastavate poliitikate väljatöötamine uurimis- ja arendustegevuse raames.

ÕPETAJAKOOLITUSE RIIKLIK ARENGIKAVA. MÕTLEMISEST TEGUDENI. HELI MATTISEN, TPÜ akadeemiline prorektor.

„2003. aasta läheb ajalukku kui kõige erinevamate arengustrateegiate ja ühiskondlike kokkulepete koostamise aasta” ütles ta esinemist alustades. Haridus- ja teadusministri käskkirjaga 16.01. 2003 käskkirjaga nr. 10 moodustati töörühm, et valmiks ka õpetajakoolituse valdkonna riikliku arengukava projekt.

Arvestati ka mitmesuguseid rahvusvahelisi soovitusi. HTM-i poolt esitati töörühmale nõudmise põhjendus ja soovitavad tulemused. Töörühm koostas Tööprotsessi kulgemise kirjelduse ja põhilised tegevused. Otsustati pakkuda välja arengusuunad ja konkreetsed tegevused, mis omavahel süsteemselt haakudes ning probleeme lahendades loovad võimalused õpetaja uuenevale rollipildile vastavaks professionaal-seks arenguks.

Õpetajakoolitust vaadeldi kolmel erineval tasandil:

  • esmaõpe/esmakoolitus – tasemeõpe ülikoolis;
  • kutseaasta – esmaõppele järgnev, mentori ja ülikooli koostöös läbiviidav nooremõpetaja tööaasta;
  • täiendõpe/täiendkoolitus.

Lähtealustes nenditi, et tuleks määratleda õpetajakoolituse oodatav eesmärk/väljund.

Muutused õpetaja rollipildis, millele õpetajakoolitus peaks lähiaastatel enim tähelepanu pöörama:

  1. Õpetaja kui eetiline ja aktiivne kodanik.
  2. Õppijakeskne õpetaja.
  3. Õpetaja kui valdkondi lõimiv ainetundja.
  4. Õpetaja kui juhendaja ja õpioskuste kujundaja.
  5. Õpetaja kui meeskonna liige ja juht
  6. Õpetaja kui õppija ja uurija.

Õpetajakoolitus kui süsteem ja süsteemi osa.

Jagatud vastutus.

Järjepidevus ja areng.

Rahvuslik ja Euroopa dimensioon.

Lõpetuseks märkis HELI MATTISEN, et moodustatud töörühm peaks oma töö lõpetama aasta teises pooles.

Ettekande teine pealkiri „Mõtetest tegudeni” tahab olla üleskutseks kõigile asjast huvitatule aduksid oma vastutust ja oleksid ka valmis mõtlema, vaidlema, arutlema s.t. olema dünaamilised ja käivitama uusi tegevusi, uusi arendusi.

EESTI KOOLISÜSTEEMI MUDELID KAHEKÜMNENDAL SAJANDIL

KAAREL HAAV, TPÜ õppejõud.

Ta peatus muutustel Eesti haridussüsteemis viimase viieteist aasta jooksul, mõtestas lahti ning üldistas arenguid, võrdles neid eelnevatel perioodidel toimunuga, võrdles neid teistes riikides toimunuga.

Lähemalt peatus ta järgmistel küsimustel:

  • Eesti rahvusliku haridussüsteemi tekkimine;
  • Aastad 1918 – 1940. Huvigruppide, omavalitsuste ja riigi tasakaal.
  • Parteiline kontroll haridussüsteemi üle aastatel 1945 – 1991.
  • Tänane Eesti koolisüsteem. Kohustuste jaotus riigi ja omavalitsuste vahel.

Kokkuvõttes märkis ta, et Eesti koolisüsteem on ikka veel optimaalse mudeli otsinguil.

TÕENÄOSUSE MUUTMINE: RISKIKESKNE ENNETAMINE

HELGI HILBORN, Tallinna Pedagoogilise seminari õppejõud

JAMES WILLIAM HILBORN, OÜ Reasoning and Meaning konsultant

Põhiküsimus on, miks mõnedest lastest kasvavad kurjategijad ja teised jäävad seaduskuulekateks? Vastuse võtmeks on riskitegurite kontseptsioon.

Riskitegurite tasandid:

  • Indiviid,
  • perekond,
  • kool,
  • elulised asjaolud,
  • kogukond ja kultuur.

Kanada psühholoogi DON ANDREWSi järgi on olemas PEAMISED TEGURID JA VÄIKSEMA MÕJUGA TEGURID, mis mõlutavad isiksuse arengut ja ka KAITSETEGURID, mis kas ENNETADES, AVALDADES VASTUMÕJU või KATKESTADES riskitegurite mõju ahela.

INGA KUKK HTM välissuhete talituse peaekspert tutvustas BALTI- JA PÕHJAMAADE PROJEKTI „KOOL KÕIGILE”.

ÜLEVAATE KOHALIKKE LAHENDUSI HARIDUSPROBLEEMIDELE MAAKONDADES JA LINNADES tegid:

  • TOOMAS ŠADEIKO, Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli direktor;
  • MAIE KOTKA, Kesk-Eesti Noortekeskuse psühholoog-karjäärinõustaja;
  • ELBE METSATALU, Eesti Majandusõpetajate Seltsi esinaine;
  • SILVA KÄRNER, Järva-Jaani Keskkooli direktori asetäitja;
  • ELVIIRA ORUMAA, Järvamaa Tööhõiveameti direktor;
  • VALLO REIMAA, Jõhvi Gümnaasiumi direktor;
  • TIINA KALLAVUS, Ida-Viru Maavalitsuse osakonnajuhataja;
  • JÜRI GINTER, Jõgeva Maakonna alaealiste asjade komisjoni esimees;
  • MAIRE MÄLLO, Tabivere Keskkooli õpetaja;
  • MARE MAASIK, Voore Põhikooli õpetaja;
  • VIIVE KIBENA, Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli direktor;
  • MARE URBAS, Oru Kooli direktor;
  • VIKTORIA NEBORJAKINA, Tartu Puškini Gümnaasiumi õppealajuhataja;
  • HELLE AUNAP, Viljandi Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna peaspetsialist;
  • KERSTI NIGESEN, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor;
  • SIGNE KAST, Tallinna Haridusameti peaspetsialist;
  • AIVAR SOE, Rapla Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja;
  • DIANA BELTADZE, Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi direktor;
  • LY JAGOR, Sindi Gümnaasiumi psühholoog;
  • OTT KASURI, Harjumaa Omavalitsuste Liit;
  • ENN KIRSMAN, Harjumaa Omavalitsuste Liit;
  • ENE-MALL VERNIK-TUUBEL, Koolivõrgu Büroo Lõuna-Eesti piirkonna peadirektor;
  • TERJE PAES, Põlva Kutsenõustamiskeskuse nõustaja;
  • HEINO LUIGA, Räpina Aianduskooli direktor;
  • IVAR UNT, Valga aselinnapea;
  • MATI SALUNDI, Valgamaa Kutseõppekeskuse direktor;
  • MARE VISNAPUU, Valgamaa Kutseõppekeskuse täiendkoolituse osakonna juhataja;
  • VALDUR METS, Õisu Toiduainetetööstuse Kooli direktor;
  • MARGUS OJAOTS, Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli direktor;
  • ANNE SAARVA, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli õpetaja;
  • HELE ANGERJÄRV, Vana-Antsla Kutsekeskkooli direktor;
  • RIINA RANDMAA, Võrumaa Kutsehariduskeskuse juhtivõpetaja;
  • MAIT KLAASSEN, Võru maavanem.

TÖÖRÜHMADE KOKKUVÕTTED

1. MILLISED ON OOTUSED ÕPETAJA KUTSESTANDARDILE?

Rühma juhid:

  • JUTA HIRV, Tallinna 21. Kooli arendusjuht,
  • JÜRI JÜRIVEE, Tallinna Kristiine Teeninduskooli direktor.

Lähtuti sellest, kes on õpetaja? Kõige olulisem on lapse areng ja õpetaja on õppimise juures juhendaja. Õpetajal peaksid olema üldoskused ja teadmised, mis kajastuvad siis kutsestandardis.

2. LAPSE JA LAPSEVANEMA VALIKUD

Rühma juhid:

  • ENN KIRSMAN, EOL Ühendus,
  • ENE-SILVIA SARV, TPÜ teadur.

Lepiti kokku, et jõutakse järgmiste lahenduste otsimiseni:

  1. Iga rühmas osaleja esindab üht olulist huvirühma, kes esitab oma huvirühma probleeme ja arusaamu;
  2. Igas küsimuses püütakse jõuda konsensuseni;
  3. Püüti jõuda arutelu lõpuks 3-5 põhiprobleemini ja nende alusel tuletada nii must stsenaarium kui ka päikesestsenaarium.

Seejärel fikseeriti kolm võtmeprobleemi, mis nimetati läbivateks printsiipideks.

Tahame, et Eestis oleks tagatud:

  • paljude erinevate koolide ( sh. pedagoogiliste süsteemide) olemasolu;
  • lapse arengu tagamiseks võrdsed võimalused ( igas regioonis, igasuguste võimetega ja sotsiaalse taustaga lastele);
  • hariduse (üldise, kutsealase) reaalne kättesaadavus igaühele.

Tehti ka kaardistus olukorrast SWOT analüüsina ja koostati sellest tulenevalt ka nii päikeseline kui must arengustsenaarium.

3. OSALUSDEMOKRAATIA KOOLIS, VALLAS JA LINNAS

Rühma juhid:

  • KAAREL HAAV, TPÜ teadur,
  • ERKI KAIKKONEN, Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi õpilasesindus.

Arutelul olid järgmised küsimused:

  • Õpilasomavalitsuse osast koolis;
  • Kooli, valla ja maakonna taseme vahekord koolisüsteemis.

4. MILLISED ON KOLMANDA SEKTORI VÕIMALUSED HARIDUSSÜSTEEMIS

Rühma juhid:

  • MARI SUURVÄLI, Majandusõpetajate Selts,
  • JAAK HOHENSEE, OÜ Peatee,
  • RAIVO VILU, TTÜ professor.

Rühmatöö kokkuvõttes märgiti, et III sektori seis Eesti ühiskonnas on väga halb: tegemist on rahvusliku ressursi selge raiskamisega. Poliitilised parteid ei tunnista III sektorit partnerina. Ei ole ülevaadet rahaliste vahendite kasutamise kohta, puudub efektiivsuse analüüs. Rahaliste vahendite kasutamisega võiks tegeleda Riigikontroll. Finantseerimise mehhanism peaks olema poliitilistest parteidest sõltumatu.

Valitsusvälistel organisatsioonidel peaks olema ka seadusandliku initsiatiivi võimalus ja ka võrreldava järelevalve võimalus.

Peatuti ka õpetajate organisatsioonide killustatusel. Probleeme, millega peaks tugev õpetajate liit tegelema on palju: õpetajate koolitus, õppekavad, õppevahendid, õpetamiskeskkond, vene koolide keeleprobleem, suhtlus õpilasorganisatsioonidega.

5. KOHALIKE OMAVALITSUSTE ROLL KOOLIKÜPSUSE SAAVUTAMISEL

Rühma juhid:

  • OTT KASURI, Omavalitsusliitude Ühendus,
  • ENE-MALL VERNIK-TUUBEL, Koolivõrgu Büroo Lõuna-Eesti piirkonna peadirektor.

Probleemid: Kas koolivalmidus või –küpsus on kohustuslik? Vastus on jaatav, sest olemasolevad õppekavad ei jäta muud valikut. Mis on üldse küpsus? Kas oskused, teadmised või füüsiline areng? Mida teha, kuidas edasi liikuda? Lasteaiad? Lapsevanemad? Koolivõrk?

Küsimusi on palju, vastuseid kõigile neile veel pole.

6. KUTSE- JA ÜLDHARIDUSE LÕIMUMINE

Rühma juhid:

  • KRISTA LOOGMA, Haridusuuringute Instituut,
  • OLAV AARNA, Riigikogu kultuurikomisjon.

Vaadeldi lõimumist Euroopa riikide taustal, kus võib eristada kolme suunda:

  • Kutsehariduse täiendamine üldhariduse komponendiga (Saksamaa, Austria jt tugeva kutseharidussüsteemiga riigid);
  • Ühtse süsteemiga riigid ( Rootsi ja Šotimaa);
  • Integreeritud elementidega nagu näiteks Soome.

Eestile oleks kõige sobivam samuti Soome variant. Peaks jääma kaks eri suunda kuid ilma barjäärideta nende vahel. Integratsiooniga peaks algama juba lasteaias ja selgitama peaks vajadusi kõikides haridus-liikides.

Sellel haridusfoorumil olid rakendatud ka vaatlejad: JÜRI GINTER, TÜ lektor ja SULEV OJAP Eesti Waldorfkoolide Ühenduse esimees.

J. Ginteri probleemid:

  • Kool valituile;
  • Koolikohustus versus õppimiskohustus;
  • Paber versus haridus;
  • Haridus kõigile;
  • Foorum;
  • Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Haridusfoorumi roll;

S. Ojapi probleemid:

  • Foorumi töökorraldusest;
  • Foorumi sisulisest küljest;
  • Veel ühest olulisest vaatlustulemusest.

Haridusfoorumil viibisid vaatlejatena Läti UNESCO Haridus-programmi Nõukogu esindaja NILS SAKSS ja Leedu HM Haridusfoorumi esindaja MINDAUGAS BRIEDIS.

EESTI HARIDUSFOORUMI ’03 OTSUS

EHF ’03 konstateerib:

  • Haridussüsteemis on viimase viieteist aasta jooksul toimunud nii demokratiseerumis- kui ka humaniseerimisprotsessid; ilmnenud on ka rida negatiivseid tendentse.
  • HF on solidaarne UNESCO seisukohtadega „Haridus kõigile”.
  • Puuduv haridusstrateegia muutub järjest enam takistuseks Eesti hariduse ja ühiskonna jätkusuutlikule arengule.
  • Võeti vastu soovitused haridusfoorumile, foorumil osalejatele, omavalitsustele, koolidele, Haridus- ja Teadusministeeriumile ja Riigikogule.
  • Valiti uus HF’04 toimkond.

Kokkuvõtte tegi MTÜ EHF juhatuse liige JÜRI JÜRIVEE.

Täpsemat infot saad kogumikust:

MAAKONNA, LINNA JA VALLA OSA KOOLIHARIDUSES.

5.-6. DETSEMBER 2003 PAIDE. ETTEKANNETE JA ARTIKLITE KOGUMIK.

EESTI HARIDUSFOORUM, TALLINN 2004.