“Õpetaja professionaalsuse kasvamine on pikk protsess, kus on palju küsimusi, mida Eesti Õpetajate Liit peab jooksvalt lahendama. Osapooled on kokku leppinud tegevused ja näited, mida võiks koolis töötajalt oodata; selle mis võiks olla õpetajatele sihiks või siis võrdluseks, et tekiks võrdluspunkt.”
“Oleme välja töötamas õpetajate tugi-käsiraamatut, milles on õpetaja enesehindamise radar, et õpetaja saaks vaadata, kuidas tal erinevate kompetentsidega seis on ning mida ta ise tahaks toetada. Sinna hulka kuulub ka õpetajate täiendkoolituste kontseptsioon. Selline dokument kirjutati riiklikult valmis 2014 alguses. Tegime seejuures väga tugevalt ettepanekuid, et 21.sajandil ei saa õpetaja täiendõpe olla enam kursusetund, vaid et õpetaja õpib koostöös, õpib teistelt, loeb raamatut, räägib ja vestleb, käib mõnes teises klassiruumis või avastab mõnel muul moel. Kasutegur on siin palju suurem kui see, et ta kuskil tundide või nädalate kaupa kursusel on; kursus ei saa olla ainuke, kuigi ka toetav teooria oluline. Täna on täiendõppe kontseptsioon nagu ka õpikäsitus või õppimine palju laiem mõiste kui selline kinnine ruum.
Hariduse kutsenõukogu, mis kaasab mitmete erinevate osapoolte esindajaid, on kinnitanud kutsesüsteemides kutsetunnistuse tasu. Sinna hulka kuulub tunnistuse enda maksumus, kuid ka kutsehindajate töötasu, sest me ei saa eeldada, et õpetajad, kes seda tööd teevad, teevad seda tasuta lisaks oma tööle. Sinna sekka on arvestatud ka arendustegevus. Kerkib üles küsimus kui kallis see on ja kui palju see võiks maksta. Tasu võib esmapilgul tunduda liigagi suur arvestades sellega, mis on õpetaja tänane palk palgasüsteemis. Samas, ei saa me hindajatele 2 eurot tunnis maksta. Teadlikult, on ju nii, et kui me midagi väärtustame, siis see ongi kallis asi ja mitte siis niivõrd rahaliselt, vaid kuna ta peakski olema kallis asi. Õpetaja tase 7 kutsetunnistuse tasu on hetkel 148.30.
Oleme ette näinud, et õpetaja, kes on jõudnud oma professionaalses arengus sinnamaani, et ta planeeribki seda ja ütleb, et tahab sel aastal taotlema minna, temal võiks olla ja peaks olema kõik võimalused koolijuhiga kokkuleppele jõuda. Kokkuleppele selles osas, et kool tema täiendõppe, selle aasta maksumuse, mis on riiklikult ette nähtud 2% saaks sinna arvestada. Kas see katab siis tervelt ära või katab nii, et õpetaja saab enda poolt mingisugusegi panuse anda. Suhtumine on ju selline küll, et kes see rumal hakkab selle eest maksma, kui sellest ei sõltu mitte midagi. Ma julgeks öelda seda, et õpetaja, kes teeb ainult selleks, et midagi rahaliselt saaks kompenseeritud ei jõua oma professionaalses arengus kunagi sinna, kus vaja.
Uuringud näitavad, et intellektuaalselt kõrgemad sooritused ei saa kunagi kompenseeritud piisava rahaga. Raha ei ole kunagi siis piisavalt palju või ühesõnaga see ei ole see, mis rahuldust pakub. See on ainult asja üks pool. Asja teine pool on see, et me teeme kõik selleks, et õpetajate palgatase tõuseks. Oleme väga tugevalt seisukohal, et senikaua kuni ei lahene olukord, et õpetajate – olgu ta siis kas või üksikema mitme lapsega – ei saa oma põhivajadustega hakkama kuni ta töötab õpetajana koolis, seni me ei saagi oodata, et sinna tuleksid need inimesed.. Ma ei kuva siin mingit perekonnamudelit, et õpetaja on üksikema. Need on lihtsalt asjad millega tuleb arvestada. Senikaua kuni õpetajal ei ole inimesena põhivajadused rahuldatud, ei saa me eeldada seda, teist ja kolmandat..
Õpetaja kutsetunnistuse taotlemine on võimalus neile õpetajatele, kes soovivad ennast professionaalses arengus, kas võrrelda, proovile panna, vaadata, kuidas neil läheb, saada tagasisidet.. See ei tähenda seda, et kõik peavad nüüd hakkama kätt väristama ja mõtlema, et „appi-appi, mida meilt tahetakse“. Kindlasti ei ole see selline koht, kuid, kas me näeme, et see on mõistlik ja mõttekas tegevus – jah – sellepärast me seda ka teeme. Me oleme saanud tagasisidet, et õpetajad, kes taotlevad ja teevad seda omal soovil, sest nad tahavad seda teha ja taotleda. Nad õppivad juba selle protsessi käiguski midagi sellist juurde, mida nad seni ei ole teadnud. Kas või eneseanalüüsi tegemine peaks olema miski, mis annab talle selle lisandväärtuse.
Üldtuntud tõde on, et täiskasvanud inimest on väga raske teisel inimesel õpetada. Kui ta ise analüüsib seda, mida ta teeb, siis lootus ja võimalus, et tal see „ahaa“-efekt tekib on suur. Teisest küljest ka sõbralikus (kutsetunnistuse taotlemise) vestluses võib-olla hakkab ta mõtlema mõningatele asjadele teistmoodi, millele ta seni ei ole mõelnud. Koolid on väga erinevad – on koole, mis toetavad professionaalset arengut ja kus tehakse ennast analüüsivaid arenguvestlusi ning on koole, kus seda absoluutselt ei tehta aga nende jaoks on see tõesti ääretult oluline. See võtaks lühidalt kokku selle, millega me Õpetajate Liidus hetkel pingsalt tegeleme.”