1. Haridusfoorumi tekkelugu
1.1. Eesti NSV õpetajate kongress, 26.-27. märts 1987 – uuendusliku liikumise algus. Kujunesid välja töörühmad, kes püüdsid teoreetiliselt põhjendada ENSV hariduseksperimendi vajalikkust ja seda ka ellu viia. Tegemist oli haridusreformi algatamisega altpoolt ja juhtimisega ülalt.
1.2. Eesti hariduse mõttetalgud, haridusplatvorm ja haridustöötajate konverents. Vabariigi haridusminister E. Gretškina avas 12. mail 1987 Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis esmakordse ürituse Eesti NSV kooliloos – ekspertnõupidamiste sarja üldhariduse küsimustes. Ilus maakeelne nimi – mõttetalgud – leiti siis, kui esimene voor oli juba seljataga; autorlusele pretendeerivad L. Võhandu ja I. Trikkel.
Mõttetalgute korraldus oli tähelepanuväärne: ekspertnõupidamiste, omamoodi referendumi omapäraks on spetsialistide ja asjahuviliste laia ringi kaasamine pedagoogika kitsaskohtade kriitikasse ja lahendamiskatsetesse. Mõttetalgute idee algatajaile tundus see vajalikuna vähemalt kolmel põhjusel:
1) hariduselus kujunenud olukord tuleb teadvustada ulatuslikult ja kõigis sotsiaalsetes kihtides;
2) kavandatav hariduseksperiment nõuab väga suuri jõupingutusi kõigil tasandeil, mis eeldab üldsuse informeeritust, toetust ja abi;
3) üldhariduse kvaliteet, tema erinevad puudused ja nüansid võivad üldhariduse “tarbijaile” mõnikord paremini kätte paista kui üldhariduse andjaile-korraldajaile endile (suletud süsteemis võib kergesti tekkida rutiin).
Ekspertnõupidamiste idee arendas välja töögrupp koosseisus A. Eglon, M. Kadakas, M. Lauristin, P. Lepik, H. Liimets, M. Remmelgas, V.-R. Ruus, E.-S. Sarv, I. Unt, S. Õispuu.
Eksperttöö metoodikate ja protseduuride autoriteks, ühtlasi mõttetalgute läbiviijateks kohapeal olid Kvalifikatsiooniinstituudi juhtimiskonsultandid T. Elenurm, A. Saame, I. Preeks, K. Petti.
Kokkuvõte mõttetalgutest vt “Mõttetalgud üldhariduse harimiseks”. P. Lepik, M. Remmel, E.-M. Vernik, I vooru reproduktiivne kokkuvõte. Nõukogude Õpetaja, 29. mai 1987. a.
Mõttetalgutele järgnes hariduskontseptsiooni koostamine, selle arutelu 1988. aastal haridustöötajate konverentsil ning haridusplatvormi sõnastamine („Eestimaa haridusplatvorm“. Koostajad E. Kareda, V. Kornel, P. Kreitzberg, R. Loik, E.-S. Sarv, E.-M. Vernik, Ü. Vooglaid. VÕT 1989)
1.3. Mais 1994 haridustemaatilised arutlused (haridusseminar) Haridustöötajate Koolituskeskuses. Nimetatud diskussioone läbis demokratiseerimise idee. Kuid oli tekkinud ka ohutunne, et nendel üritustel räägitu ei leia väljundit ametlikku hariduskorraldusse. Ei olnud selge, kellega võiks/tuleks arutada haridusküsimusi ja kuidas saada ühe laua taha neid, kes peaksid haridusotsustustes kaasa rääkima. Tõdeti, et Eesti arengu sõlmküsimus on hariduse ja teaduse arengukava. Ükski tõsiselt võetav erakond ei saa välistada oma programmist haridusküsimusi.
Eneselegi märkamatult hakkasid haridusseminarist osavõtjad kavandama hariduskonverentsi.
1.4. Ettepanek kultuuri- ja haridusminister Peeter Oleskile korraldada hariduskonverents aktuaalsete haridusprobleemide aruteluks.
Nõusolek saadi ning kultuuri- ja haridusministri käskkirjaga moodustati 2. veebruaril 1995 juhtgrupp konverentsi ettevalmistamiseks, mille etteotsa määrati ministeeriumi tollane koolituspoliitika osakonna juhataja Ene-Mall Vernik.
Moodustati kolm töögruppi:
- kontseptsioonigrupp, mida juhtis Tallinna Tehnikaülikooli rektor Olav Aarna;
- hariduse juhtimise grupp, mille juhiks sai Tartu Ülikooli professor Peeter Kreitzberg;
- korraldusgrupp – eesotsas Kultuuri- ja Haridusministeeriumi osakonnajuhataja Toivo Sikk.
Konverentsile nähti ette kaks peateemat:
• Eesti hariduskontseptsioon ja selle tulevik;
• kohustuste ja vastutuse jagamine haridusotsuste tegemisel tervikliku hariduspoliitika kujundamiseks ja stabiilsuse tagamiseks.
Kumbki teemadest pole tänaseks oma aktuaalsust kaotanud.
Hariduskonverentsi ettevalmistav juhtgrupp pidas tähtsaks kahte asjaolu:
1) vaja on hariduskontseptsiooni ja hariduse arengukava, mis määraks hariduse rolli ühiskonna arengus ja pikaajalise arengu sihid, eesmärgid, põhimõtted;
2) ühiskonna tegelikke vajadusi ja huve kajastav hariduskontseptsioon peaks kujunema ühiskondliku leppena erinevate institutsioonide ja mitmesuguste sotsiaalsete gruppide koordineeritud tegevusena.
Palju aega ja vaimset pingutust kulus arusaamisele, keda kutsuda konverentsile.
Hariduskontseptsioonis peaks kajastuma ühiskonna haridushuvi võimalikult mitmekesiselt ja selle koostamisel osalema võimalikult erinevad subjektid, huvigrupid.
Leiti, et tuleks kutsuda avaliku sektori esindajaid (ametnikud), kolmanda sektori (seltside, ühiskondlike organisatsioonide) esindajaid ja erasektor oma huvidega.
1.5. Hariduskonverents Tallinna Tehnikaülikoolis 20.–22. aprillini 1995
Hariduskonverentsi ette seati kolm ülesannet:
- anda hinnang hariduses toimunule 1987. aastast alates;
- algatada hariduse arengukava, mis arvestaks sotsiaalmajanduslikke ja poliitilisi muutusi;
- kaasata hariduspoliitika kujundamisse ühiskonna haridushuve kandvaid subjekte: seltse, kutse- ja ametiliite, ühendusi jt.
Hariduskonverentsile saatis tervituse president Lennart Meri.
Euroopa Nõukogu haridus-, kultuuri- ja spordiala direktoraadi tervituse Hariduskonverentsile tõi selle asedirektor Maitland Stobart.
Konverentsi otsused:
- jätkukonverents toimub 27.-28. okt. 1995. Tartu Ülikooli aulas.
- jätkukonverents nimetatakse: Haridusfoorum 1995 (EHF ’95).
Jätkukonverentsi lõppsõnavõtt 28. oktoobril algas juba sõnadega: „Austatud HARIDUSFOORUM!”
Ja sündinud ta oligi!
2. Haridusstrateegia sünnilugu
Haridusstrateegia teema on kõik aastad õpetajate kongressist alates aktuaalne olnud. Haridusfoorum on haridusstrateegia kujundamisega tegelenud kogu foorumi eluea.
2.1. Aastad 1995–1999. 1999. a suurfoorumile esitati eelnõu “Eesti haridussüsteemi arengu kontseptsioon“.
Diskussiooniteemad:
• õppesisu ja selle uuendamise teed;
• hariduse kvaliteet;
• kutseharidus ja -koolitus;
• juhtimine, haldus ja finantseerimine hariduses.
Ülesanne toimkonnale:
• arutada eelnõu läbi kohalike omavalitsustega, erakondadega, haridusüldsusega;
• koostada kontseptsiooni lühivariant ja tutvustada seda laialdaselt.
Valitsusse ja Riigikokku jõudis Eesti haridusstrateegia „Õpi-Eesti“.
Koos Õpetajate Lehega käivitus list.
Korralduslikus plaanis otsustati moodustada MTÜ Eesti Haridusfoorum.
Teemasid, mille üle on diskuteeritud:
- hariduse kättesaadavusest ja kvaliteedist õpiühiskonda pürgivas Eestis;
- hariduse kättesaadavuse sotsiaalsed ja regionaalsed aspektid;
- tööjõuturg ja haridus;
- muukeelne haridus Eestis;
- laps ja lapsevanem;
- hariduse roll Eesti ühiskonna arengu kujundajana;
- hariduskontseptsioon ja haridusstsenaariumid;
- hariduse sisu ja kvaliteet;
- haridus ja majandus;
- lai ja kitsas hariduspoliitika;
- jm.
2.2. Aastad 2000–2005
Valitsusse ja Riigikokku jõudis Eesti haridusstrateegia „Õpi-Eesti“, mis oli valminud Eesti Haridusfoorumi ja Haridusministeeriumi koostöös. R. Vilu: „See on kolmanda sektori ja riigi eduka koostöö musternäidis.“ „Õpi-Eesti“, mille tegemist alustati 1999. aastal, on õpiühiskonna ülesehitamise strateegia.
Korraldati eelfoorumid.
2002. a foorumit ei toimunud. Riigikogu lükkas „Õpi-Eesti“ tagasi, vastust küsimusele „miks küll ometi?“ ei olnud. Haridusfoorumi tegijad olid emotsionaalses segaduses, eelnõu tagasilükkamine oli kui löök allapoole vööd. Siiski koguti end, ja 2003 foorum jälle toimus.
Aktuaalseks muutus hariduskonverentsi/haridusfoorum 2015 teema „Kohustuste ja vastutuse jagamine haridusotsuste tegemisel tervikliku hariduspoliitika kujundamiseks ja stabiilsuse tagamiseks”. Tekkis ettekujutus kahest hariduspoliitikast – laiast ja kitsast. Lai hariduspoliitika on üldsuse osalusel tekkinud soovid hariduskorraldusele, kitsas hariduspoliitika – õigusaktides fikseeritud haridusotsused. Haridusfoorumi otsused kuuluvad kahtlemata laia hariduspoliitikasse. Siit küsimus: kellele on foorumi otsused kohustuslikud? Tõdeti: juriidiliselt ei ole need kellelegi kohustuslikud, kuid demokraatlikus ühiskonnas oleks ootuspärane, et õigusaktide vastuvõtjad arvestavad üldsuse soovidega. Peaks tegelema küsimusega, kuidas jõuavad foorumi otsused õigusaktidesse, kes foorumi otsuseid ellu viivad, kes tunneb vastutust nende teokstegemise ees jm.
Haridusstrateegilisi dokumente on 1995. aastast alates koostatud üsna mitu:
- Õppiv Eesti – 1997;
- Eesti haridusstrateegia – 1998;
- Eesti haridussüsteemi arengukava aastani 2010;
- Eesti haridussüsteemi arengukontseptsioon – 2000;
- Õpi-Eesti – 2001.
Ometi on lahendamata kaheksa aastat tagasi püstitatud ülesanne – koostada kõigi huvirühmade osavõtul pikaajaline haridusstrateegia (hariduspoliitika kontseptsioon), mis Riigikogu poolt aktsepteerituna oleks aluseks hariduspoliitika kujundamisel.
Kuidas surnud punktist väljuda? O. Aarna pakutu:
• fikseerida Eesti pikaajaline valik teadmiste ja innovatsioonipõhise ühiskonna (õpiühiskonna ) suunas liikumiseks Riigikogu vastava õigusaktiga;
• ühiskonnaelu erinevate valdkondade, sh haridussüsteemi arengukavade koostamisel ja realiseerimisel lähtuda tehtud valikutest, kaasates sellesse ühiskonna kõik kolm sektorit;
• muuta hariduspoliitilise protsessi jälgimine ja teisi eluvaldkondi puudutavate otsuste hariduspoliitilise mõju hindamine Riigikogu regulaarseks tegevuseks analoogiliselt välispoliitilise, keskkonnamõju, ka demograafilise mõju hindamise protsessiga.
Õige mitme nurga alt oli aastatel 2000–2005 vaateväljas kutseõpe:
• väljakutsed kaasajastuvale kutseõppele;
• kutsehariduse maine ja kontingendi kujunemine;
• tööl õppimine – elukestev õppimine;
• hariduslike erivajadustega õpilane õigusaktides;
• erivajadustega õpilane kutseõppes;
• eesti kutseõppeasutuste õpetajate hoiakud kaasava hariduse kontekstis;
• täiskasvanud erivajadustega õppija haridusvõimalused.
2.3. Aastad 2006–2010. Neil aastatel kujunes keskseks teemaks hariduskorraldus õpiühiskonnas ja elukestev õpe. Konkreetselt olid foorumitel arutelu all teemad „Õpetaja õppivas koolis ja ühiskonnas“ (Haapsalu 2006), „Põhikool annab põhja“ (Väimela 2007), „Õppija ning õppimine tänases ja homses“ (Mõdriku 2008), „Kuidas aktiveerida täiskasvanuid õppimises osalema“ (eelfoorumid 2008) jmt.
2.3.1. Tartu visioonifoorum.
Pöördepunktiks haridusstrateegia tekkeloo seisukohalt osutus Eesti Haridusfoorum 2008 viimane eelfoorum, mis keskendus hariduse visioonidele. Diskussiooni aluseks oli haridusfoorumi töö raames koostatud dokument „Haridusstsenaariumid 2015“ (koost. Krista Loogma, Rein Ruubel, Viive-Riina Ruus, Ene-Silvia Sarv, Raivo Vilu). Eelfoorum sai nimeks Tartu visioonifoorum. Haridusfoorumi pressiteates on öeldud: „Jõuliselt on üles kerkinud uue, elukestva õppe strateegia vajadus, mistõttu otsivad valdkonna teadlased ja spetsialistid EHF-i viimasel eelfoorumil vastuseid järgmistele küsimustele:
• millised haridusmuutuste ideed, visioonid, tärkavad trendid jm ideearendused on selles valdkonnas esile kerkinud?
• millised on suurimad väljakutsed Eesti haridusele lähema 10–15 aasta perspektiivis?
• missugused visioonid võivad meid siinjuures aidata?
• kuidas peaksime neid arvestama Eesti elukestva õppe strateegias?“
Visioonifoorum toimus 21. novembril 2008 Tartu Ülikooli kohviku ruumides ja oli seotud elukestva õppe strateegia lähtealuste koostamisega. Selle järel käivitus ka haridusstrateegia ettevalmistamise protsess.
2.3.2. 2010. a foorumi põhiteemaks ongi Eesti Haridusstrateegia 2020
Haridusstrateegia küsimuste lahendamiseks oli moodustatud kolmepoolne komisjon Eesti Koostöö Kogu, Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) ning Eesti Haridusfoorumi esindajatest. Komisjoni juhiks oli saanud HTM asekantsler Kalle Küttis.
Lähtudes strateegiadokumendi tööversioonist, sõnastas Haridusfoorum 2010 peamised väljakutsed, millele haridus peab vastama:
• hariduses osalemine;
• hariduse tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovaatilise majanduse vajadustega;
• isiksuse- ja arengukeskne õpikäsitus;
• õpetaja maine ja positsioon;
• haridus ja Eesti kultuuriruum;
• elukestva õppe terviksüsteemi arendamine.
******
Foorumil osalejatega seoses on ikka öeldud, et foorumi kogunemised on kitsa ringi „omainimeste“ kooskäimised. Selle arusaama kummutamiseks toome siinkohal 2006. a. foorumil Haapsalus osalenute statistika:
Vabariigi president 1
Haridusminister 1
——————————-
Haapsalust 45
Tallinnast 41
Võrust 15
Tartust 7
Pärnust 4
Kuressaarest 3
Raplast 3
Viljandist 2
Elvast 1
Maakondadest 80
————–
Õpetajad 80
Õpilased 8
Direktorid/asetäitjad 53
Ametnikud 60
Poliitikud 11
Ülikoolidest 21
Kutsekoolidest 52
Ühenduste esindajad 38
————
Naisi 157
Mehi 97
2.4. Aastad 2011–2015. Need on aastad, mil valmib haridusstrateegia ja keskenduda saab strateegia elluviimisele.
2.4.1. Haridusstrateegia jõuab Vabariigi Valitsusse. 2013. aastal viis haridusminister Jaak Aaviksoo „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks.
Haridusstrateegia peamised väljakutsed
Strateegia lõplikku versiooni vt „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“. Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Koostöö Kogu, Eesti Haridusfoorum.
2.4.2. 2014. aasta haridusfoorum Narvas kui haridusuuendajate kokkutulek. Arutelu all oli kaks teemat:
• takistused õpikäsituse uuenemisel: miks pole uuenev(ad) õpikäsitus(ed) jõudnud kooli ja õpetamise praktikasse;
• kuidas jõuda uueneva õpikäsituseni.
Foorumil/haridusuuendajate kokkutulekul räägitu võiks olla nende töölaual, kelle ülesandeks on elukestva õppe strateegia realiseerumist võimaldav hariduskorraldus.
Kuidas siis jõuda uueneva õpikäsitluseni? Muidugi on rühmatöödeski käsitletud kooli juhtimist, õpetaja staatust, õpetajakoolitust, muutusi koolijuhtimises. Tõstaksin esile
ettepanekuid, mille teokstegemine vajab ühiskonna kui terviku osalust. (Täpsemalt vt Narva-foorumi materjale EHF kodulehel)
Ideoloogiline murrang ühiskonnas, hariduse väärtustamine ja toetumine rahvuslikule kasvatusfilosoofiale.
Teoks võiks see saada kõige erinevamate huvigruppide – nii ühiskonna kultuuriavalikkuse ja arvamusliidrite kui ka mitmesuguste seltside kaasamise kaudu. Pöördugem tagasi haridusfoorumi algusaegadesse. Lisagem jääkeldri kogemus. Koostöökogu kogemus. Ehk on võimalik neid kogemusi lõimides jõuda hariduse tegeliku väärtustamiseni ühiskonnas. Ja siis on õpetaja väärtustamine, kooli väärtustamine jm hariduse jaoks olulised väärtustamised paljuski iseenesestmõistetavad.
Riiklik õppekava tuleks üle vaadata pilguga, kuidas praegune õppekava vastab elukestva õppe strateegia meelsusele. Soovitud õpikäsitlus on olnud sisse kirjutatud kõigisse üldhariduse õppekavadesse 1996. aastast alates. Ja ometi öeldakse Narva foorumi rühmatöödes, et praegune õppekava ei soodusta soovitud õpikäsitluse rakendumist koolis. Milles võiks seisneda praeguse riikliku õppekava takistav iseloom? On need põhjused õppekavas kui dokumendis või õppekava rakendamisega seotud asjaoludes?
Kavandada uuringuid, mis toetavad soovitud õpikäsituse rakendumist nii formaalses haridussüsteemis kui mitteformaalses hariduses (vaba- ja huvihariduses, täiendõppes, informaalses hariduses).
3. Mida on haridusfoorumil osalusdemokraatia vabalavale pakkuda?
2015. a. haridusfoorumi teema on „Osalusdemokraatia vabalava e. haridus ja demokraatia“.
Püüdes kirjeldada haridusfoorumi teed vabalavani, püüan vastata küsimusele, kuidas korraldada demokraatlikku haridusdiskussiooni, toetudes seejuures haridusfoorumi kogemusele. Demokraatliku haridusdiskussiooni korraldamine on olnud Eesti haridusüldsuse soov õpetajate kongressist alates.
Minu arvates on siin olulised protsessi kolm sõlmpunkti.
3. 1. Teema valik
Foorumi teema PEAB olema ühiskonnas aktuaalne ja/või ettenägev (täna veel eriti ei räägita, aga homme on see teema kõigi laual). Arvan, et foorum on olnud teemavalikul aktuaalsetundlik ja ettenägelikult tundlik. Selles on võimalik veenduda, analüüsides foorumitel kõne all olnud teemasid sõltuvalt areneva ühiskonna ette kerkivatest probleemidest. Kuidas just need aktuaalsed teemad üles leitakse, on muidugi meetodi küsimus.
3.2. Kuidas kaasata ?
Foorumi aruteludesse peaksid olema KAASATUD NEED, KES KINDLASTI PEAKSID KAASATUD OLEMA. Ühelt poolt peab osalemis- ja tulemisvõimalus olema kõigil soovijail, kõigil haridusest puudutatud huvigruppidel, aga kogemus näitab järgmisi probleeme:
- võimalikud huvigrupid ei tunne enda seost pakutava teemaga ära;
- eestlane on tagasihoidlik: mis nüüd mina … Keda ja kuidas kutsuda – see on kunstide kunst! Tuleb KUTSUDA (!), mitte lihtsalt kutsuda.
- osalejad peaksid esindama oma huvigrupi huve, aga sageli seda ei osata.
Soovitus: kutsuda neid, kellest on oodata, et nad suudavad teemaarutelus osaleda ja kasvatada potentsiaalseid haridusküsimustes kaasarääkijaid, kutsudes arutelule latentse huviga osalejaid ja andes neile võimalus teiste tuules kaasa rääkida. Ja siis hiljem kaasata neid tegevustesse, mille mõttekust nad juba selgelt tajuvad.
Väärt kogemus on toimkond ja selle moodustamise ning töötamise põhimõtted. Foorumi tegevuse jätkumisel soovitan kindlasti toimkonna tegelikku töölerakendamist. Toimkond on moodustatud kõigi kolme sektori esindajatest, toimkonnas on esindajad Eesti erinevatest piirkondadest ja toimkond töötab aktiivselt foorumite vaheaegadel (näit. korraldades suvekoole ja eelfoorumeid) – nii on „silm peal hariduse tervikväljal“, mis teeb võimalikuks aktuaalsete teemade äratundmise, teha tahtjate märkamise ning suutlikkuse sõnastada foorumi arutelude teema piisavalt üldistatult ja samas aruteluküpselt.
3.3. Kuidas korraldada arutelu nii, et kutsutute osalemine oleks sisuline, ei jääks formaalseks (et osalejail poleks põhjust öelda: kutsutud olin, kaasatud ei olnud).
Võtmekohad arutelu korraldamisel:
• kuidas sõnastada rühmatööde ülesanne;
• kuidas juhtida rühmatööd nii, et rühmatöö kokkuvõte käiks rühmatöö ülesande kohta ja väljendaks enam-vähem kõigi osalejate arusaama ehk siis kompromissi. Ühtedel tuleb rühma ühisarusaamiseni kasvada, teistel tuleb kasvajaid järele aidata ja järele oodata. See on suuresti ka rühmajuhi oskus juhtida rühma ühise arusaama kujunemise suunas. Ja muidugi ka osalejate soov ühisarusaamani kasvada – aga nad on ju tulnud vastava huviga!
• kuidas dokumenteerida rühmatöö ehk siis, kuidas teha rühmatööst esmane kokkuvõte ja kuidas seda teistele tutvustada, nii et teistel seda huvitav kuulata oleks;
• kuidas teha foorumi kokkuvõtet ehk üldistada rühmatöödes räägitut, nii et see oleks foorumi seisukoht arutelul oleva probleemi suhtes. Ehk siis, kuidas vormistada erinevate huvigruppide seisukoht kui lai hariduspoliitiline seisukohavõtt.
Ja on veel neljaski sõlmpunkt: kuidas lai ja kitsas (haridus)poliitika kokku saavad ehk kuidas panna tegevpoliitikuid meid kuulama – isegi siis, kui nad seda teha ei taha. Jõud on ju VÕIMU käes, haridusfoorum ei saa kedagi kohustada foorumi otsuseid koolikorralduslike õigusaktide koostamisel arvestama. Jätan sellele küsimusele vastuse otsimise edasisteks kohtumisteks.
******
Muidugi on kõik see üks igavene rist ja viletsus.
Kõige kiiremini saab ise tehes! Nagu väikest last juhendades – kergem on ju see töö ise ära teha. Aga haridusfoorum – see on hariduse huvigruppide juhendamine eesmärgiga saada endile hariduskorraldus, mis on võimalikult paljudele meele järgi. Tööd, mille tegemises idee kohaselt peaks osalema võimalikult paljud, ei ole üksi võimalik jõuda tulemusele, mis võimalikult paljudele vastuvõetav oleks. Nii et pingutagem siis tulemusliku koostegemise nimel, osalusdemokraatia vabalava toimimise nimel.
Ene-Mall Vernik-Tuubel
Ilmjärvel hilissügisel 2015