Head Haridusfoorumil viibijad ja elukestva õppe strateegia kaasautorid!
EÕS on teie kõigi ühistöö. 5 aastat tõsist toimetamist, et jõuda valdkonnas, mis praktiliselt kõiki inimesi ja paljusid ametkondi huvitab ja puudutab, konsensusele kõige olulisemates probleemides, eesmärkides ja parimates võimalikes lahendusteedes, ei ole kerge ülesanne.
On teada, et haridusvaldkonnas pole kokkulepeteni lihtne jõuda, kuid teie laiapõhjaline koostöö on viinud selleni, et kolm järjestikust üsna eripalgelist ministrit – nende hulgas ka mina – ei ole 2011. a valminud „Eesti hariduse 5 väljakutset“ ega strateegia vahepealseid projekte sahtlisse peitu pannud.
Et 12. veebruaril kinnitatud EÕSi eesmärgid aastaks 2020 ellu jõuaksid, peame ühiselt tegema veel mitmeid asju.
Algatuseks tõlkima need eesmärgid igaühe jaoks arusaadavasse keelde, nende üle arutama, lahti mõtestama, ka vaidlema (1. muutunud õpikäsitlus, 2. pädevad ja motiveeritud õpetajad ning koolijuhid, 3. elukestva õppe võimaluste ja töömaailma vajaduste vastavus, 4. digipööre, 5. võrdsed võimalused õppeks ja õppes osaluse kasv).
Neid eesmärke saab lahti mõtestada erinevate hariduselu oluliste ja pakiliste küsimuste abil. Näiteks:
- Mida teha, et igaühe võimeid ja huvisid saaks võimalikult palju arvestada ja arendada ning et inimesed omandaksid võtmepädevused, mis lubavad vajadusel täiend- ja ümberõpet, et tööd või tööala vahetada?
- Kuidas saada kooli head õpetajad?
- Kuidas jõuda selleni, et õpitaks seda, mida elus ja töös ennekõike tarvis läheb, et rahul oleks nii inimene kui riik?
- Kuidas panna tiiger jälle hüppama, et digivahendid muutuksid õppetöö igapäevaseks osaks? Unikaalne võimalus pöördeks.
- Mida teha, et keegi õppimisvõimalustest eemale ei jääks?
Neid eesmärke saab lahti mõtestada ka teisiti, küsimusi, mis vastuseid vajavad, on palju. Ka sellel foorumil tegeleti kahe olulise eesmärgi – pädevad ja motiveeritud õpetajad ning koolijuhid ja muutnud õpikäsitlus – mõtestamisega.
Eesmärkide realiseerimiseks on vaja ka tarka ja realistlikku (samas ambitsioonikat) tegevuskava. Haridus- ja Teadusministeerium on tänaseks rohkem või vähem arutlusvalmis saanud nende 9 programmi projektid, mis EÕSis kirjas: 5 horisontaalset, tasemeteülest EÕSi eesmärkidest otseselt tulenevat programmi (õpetajate ja koolijuhtide programm, digipöörde programm, õppe- ja karjäärinõustamise programm, tööturu ja õppe tihedama seostamise programm ning koolivõrgu programm) ning 4 haridustaseme programmi (üld-, kutse-, kõrg- ja täiskasvanuhariduse programm).
Horisontaalsed programmid hõlmavad ESFi meetmeid. See programmimaailm on kirju, seosed keerulised nagu eluski. Õnneks ei peagi igaüks neisse süvenema, tähtis on leida vastus küsimusele, kas nende meetmete ja tegevustega, mis programmides kavandatud, jõutakse EÕSi strateegiliste eesmärkide täitmiseni?
Uutes programmides keskendume me õppekava rakendamise poolele ja õpetaja kutsestandardites kirjeldatud pädevuste arendamisele. Märkimisväärne roll on kooli juhtimisel ja kooli arendamisel (eks kala mädaneb ikka peast!): kui kooli juhtimises ei ole kaasatud erinevaid osapooli (õpilasi, lapsevanemaid, õpetajaid, kogukonna esindajaid, vilistlasi jne) on raske saavutada neid eesmärke, mida ühiskond/avalikkus kaasaaegselt koolilt ootab. Koolijuhi roll on koolikultuuri kujundamisel määrava tähtsusega, sest õpikeskkond sõltub ennekõike koolijuhist – kas ta väärtustab, motiveerib ja toetab õppijat ning võimaldab tema potentsiaalil välja areneda, kas õpetajate ning teiste koolitöötajate arengut toetatakse, kas kool teeb tulemuslikku koostööd pere ja kogukonnaga. Selleks et Eesti koole juhiksid pädevad ja motiveeritud koolijuhid, kes tahavad ja suudavad ellu viia elukestva õppe strateegias kirjeldatud eesmärke, on ministeerium välja töötamas koolijuhtide hindamise süsteemi, mis tagaks kõrgetasemelise juhtkonna igale koolile.
Programmide ja meetmete ja tegevuste ehk lähiaastate tähtsate asjade elluviimiseks peavad kõik ühiskonna liikmed (nii institutsioonid kui ka inimesed) oma rolli läbi mõtlema ega saa oma ülesandeid teiste kaela veeretada. Igaüks peab tulema sammukese oma mugavustsoonist välja, tegema natuke rohkem või teisiti, kui on harjunud tegema. Olulised asjad ei tohiks taas kord kukkuda/kaduda eri ministeeriumide eelarveridade vahele ja sinna jäädagi. Siin on mõned näited, mis võib juhtuda, kui me kõik teeksime midagi rohkem või teisiti.
- Laps saab taas rohkem lapsevanema kui riigi omaks, lapsevanemad võtavad oma laste kasvatuse eest suurema vastutuse.
- Need inimesed, kes suudavad, võtavad vastutuse oma haridustee lõpetamise, aga ka täiendus- ja ümberõppe eest, kui tööturg seda nõuab. Kes ei suuda seda ise teha, neid tuleb aidata.
- Iga tööandja teeb midagi selleks, et kutse omandaja saaks läbi praktilise kogemuse proovida, mis teda tegelikkuses töökohal ees ootab.
- Riigi tasandil suudame prognoosida oma tööturu vajadusi ning sellest oma kodanikke arusaadaval moel ja õigel ajal teavitada.
Jah, pingutust nõudev on teha asju teisti. See nõuab mugavustsoonist välja tulekut, valmisolekut muutusi aktsepteerida ja nendega toime tulla. Õpetaja ja koolijuhi ametid on juba sellised ametid, mis nõuavad „värske olemist“ ja muutustele reageerimist iga päev. Siin saaks õpetajad ja ka koolijuhid üksteist rohkem toetada, näiteks julgemalt jagada oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, jagada üksteisega metoodilisi materjale ning küsida tagasisidet oma kolleegidelt. Parimate praktikate omavahel jagamine eeldab õpetajate omavahelist usalduslikku suhet.
Meie strateegia üritab kvalitatiivset hüpet asjades, mida me ammu paberil teame, aga miskipärast ikka ei tee. Täna peame leidma viisi, kuidas viia uuendused klassiruumi, et need seal rakenduksid nii praktikas kui mõtteviisis.
Jõudu meile kõigile selleks!